Rubla-aja lõpus tegime siseremonditöid reisilaevadel ja mitu korda kuus tuli ka minul sõita Soome vahet. Ülesõiduks oli alati kajut, messis sai tasuta korraliku laevatoitu, no mida see nälginud ja paljas nõukogude ametnik veel pidi tahtma?!
Oli kena sügisõhtu, laev hakkas sadamasse jõudma, ees ootas hilisõhtune bussireis Kotka Laevaremonditehasesse ja me kolleegiga asutasime end kajutist lahkuma. Väljusin kajutist viimasena, kolleeg veel küsis midagi ja käigupealt asju selgitades mürtsatasin kajutiukse kinni. Uks ei lukustunud korralikult, lajatasin korra veel. Alles siis hakkas kolleeg, naiskolleeg kusjuures, karjuma - tema kena maniküüritud pöial oli metallist uksepiida ja ukselehe vahel muutunud üsna lapikuks. Uks oli lukustunud, võti kuskil taskus, seega kulus piinast pääsemiseks mitmeid kümneid sekundeid. Tormasin reisiemanda juurde ja kujutage pilti - tollal polnud laevas mingeid meditsiinilisi vahendeid peale valutustamistableti ja seegi oli vist emanda isiklik. Järgmine mälupilt on piirivalvest, kus kolleegi ploomlillat pöialt näidates järjekorrata läbi saime. Küsisin veel lähima haigla asukohta ja tõesti, umbes 10 minuti pärast olime juba HYKSi vastuvõtutoas.
-Ai niin, että virolaiset-, uuris valvearst, -onko markkkoja?-
Kuna meie reisi üks ülesanne oli viia töölistele palgad kätte, siis markasid oli mitu pakki;) Kiirelt puhastati haav, arst arvas, et ehk ikka luu ei ole katki, järgnes tunnike ootamist ja siis sibliti kolleegi pöidla kallal miskit ning lõpptulemuseks oli pesapallikurika suurune pöidlamulaaž ja käsi paelaga kaelas. Ühtlasi paluti mul kui markadepaki omanikul mingile paberile alla kirjutada ja väljastati sularahaarve 200 marga suuruses summas. Eks see pisut kallis tundus tunnikese töö eest (meie töölised said sel ajal 20 marka tunnist), aga maksin ära ja jõudsime isegi bussile. Valuvaigistid mõjusid, isegi naersime kolleegiga meie äparduse üle.
Mõne nädala pärast koduses Eestis enam väga ei naernud, sest postkastist pudenes HYKSi ümbrik, mille avamisel lõi jalad alt meditsiiniteenuste arve 2500 midagi marka... Natuke küll häbenesin, aga ega ma kaua kõhelnud - ümbrik lendas prügikasti.
Jõudsin võla peaaegu unustada, kui kuu aja pärast saabus järgmine ümbrik, milles arvele oli lisatud saatekiri, et pyydämme ystävällisesti ja nii edasi. Mina talitasin ümbrikuga endiselt ebasõbralikul kombel. Kolmas kiri ei lasknud end kaua oodata. Sõna "ystävällisesti" oli asendunud sõnaga "välittömasti". Läks sama teed. Tuli veel kaks või kolm kirja, viimases neis teatati pidulikult, et ma olen kantud Soome Vabariigi jaoks persona non grata nimekirja. Eks mul järgmisel korral aastast viisat saatkonda viies oli ikka hirm nahas küll, aga huvitaval kombel viisa ma taas sain ja ka käesoleva aasta maikuine reis läks üsna libedalt, seega loodan, et mu kuritegu on aegunud ja vastutust isa pattude eest ei nuhelda järeltulevate põlvede kaela.
No comments:
Post a Comment