Gentlemen, start your engine! II

.....ei plaaninudki Armand tol õhtul Aaza-Leaga lähemat tutvust sobitada, vajalikud latekskummist abivahendid olid jäänud teiste pükste taskusse ja olid pealegi kauasest seismisest tõenäoliselt kausutuskõlbmatud. Armand oli korralik-kohusetundlik mees, mitte mingi tühikargaja, kellel ka põrandaharja karvast otsa nähes kogu veri ülemisest otsast alumisse voolas. Oli küll olnud sametpiimjaid hetki, kui kohe esimeselgi kohtumisel teineteisesse langeti, aga viimatine selline meepütike sattus Armandile ette.....eeeeee......, aastat kümmegi ehk tagasi. Pealegi tundis mees enda arvates naisinimeste hingeelu sedavõrra küll, et too kenas keskeas siresamne proua ei kuulunud nende meepütikeste hulka, mida iga töömesilane torkida saab ja seetõttu oli lisaks meheuhkusele ka Armandi enesehinnang meeldivalt kerkinud. Takso peatus Aaza-Lea targa juhendamise tulemusel Lasnamäe üheksakordse ees, kärmelt kalpsas Armand välja ja silkas endalegi ootamatu õhinaga ümber taksiauto daamele ust avama.
„Kas jään ootama?“ urises roolis mees enda jämeda kuldketiga palistatud kaela reisijate poole pööramata.
„Jah, palun“, kiirustas Aaza-Lea vastama ja pööras siis oma pilgu suurele, igas mõttes suurele, näost silmnähtavalt punetavale kavalerile, „aitäh teile, olite väga meeldiv kaaslane.“
„Aitäh teile, kulla proua,“ vastas Armand viksilt, „on teil kõrgele minna, ma saadan meelsasti korteriukseni.“
Proua noogutas napilt ja mees tonksas taksoukse kinni. Juht ei väristanud silmagi, keeras vaid tümpsuvat muusikat valjemaks.
Naine klõbistas kiirelt koodlukul, uks avanes plõksatusega ja tüünelt vaikivad vanainimesed sisenesid trepikotta. Hämarus tuli nendega õuest kaasa, proua libistas küll sõrmedega tuttavlikult üle pahtelkrobelise seina,
otsimaks lülitit, kuid tuled ei süttinud. Endalegi pisut ootamatult pidi Armand hinge tõmbama, vaimne erutus tikkus füüsilist ületama ja ta ei osanud mitte ühestki otsast jutulõnga kerima hakata. Proua oli liftini jõudnud ja muljus laitmatult lakitud küünekesega punast kutsenuppu. Ka Armandi peas hakkas punane tuluke põlema.
„Elate te üksinda?“ päris ta tobedalt.
„Seda küll, ainult ei tea veel, kas kahjuks või õnneks,“ vastas Aaza-Lea arukalt.
Mehe süda võpatas. Sellega, südamega siis, oli pidevalt mingi jama. Niikut mees mõnd soliidsemat näitsikut piilus, tikkus südamelihas ta vanusest märku andma – pistis puperdama, noh! Arst, va vaenlane, oli üldse ära keelanud igasugused erutused, nii vaimsed kui füüsilised, aga kussa....Seega surus Armand pealetungiva hingelduse kus seda ja teist ning.......

Pildil kujutatud kõrghoonmes elabki Aaza-Lea. Teine paraadna, kaheksas korrus.
Pilt flickr.com
Julgemalt, julgemalt kodanikud härrased ja prouased;)