Armand oli ammu vibraatorist unistanud. Ei-ei, mitte ehitusliku betoneerimise mõttes, aga ikka naistuttavale. Vanaks oli jäänud mees, ei viitsinud enam sõbrannaga seksipolkat vihtuda peale päevatööd. Mõtleski siis, et vajutab nuppu ja kaval riist teeb kogu töö ära, aga tema pikutab kõrval ja mõtleb omi mõtteid. Oma mõtted nii huvitavad ju! Ei ole pensionieelik nii kraps enam miskit, ikka peab abivahendeid kasutama. Näh, isegi käimiskepid välja mõeldud, pojatütar kinkis Armandile jõuluks, nüüd jälle nuputamist, mida nendega teha. Esikusse rippu ei kõlba kah jätta, noored tulevad külla ja kohe pärima, et miks kepid ripuvad, mitte ei liigu? Natuke mõelnud, peitis Armand kepid voodi alla. Las vedelevad seal, kuniks välja mõtleb, mida ja kuidas nendega teha!
Sõbranna oli tegelikult tore, üldse mitte mingi vana ja kortsus mutt, hoopis Armandist lausa kümmekond aastat noorem. Nimi oli kah ilus Aaza-Lea. Isa poolt Aaza ja ema poolt Lea. Nii ta seletas. Kohtusid kaks vanainimest harival loengul, millesarnaseid Armand regulaarselt külastas.
Esiteks juba seltskonna pärast, teiseks olid need imeodavad – piletid olid kuidas kunagi, 10 ja 25 krooni vahel – ja kolmandaks seetõttu, et loodushoid, millest too loeng just rääkis, oli Armandile väga meelepärane teema. Mees oli terve nõuka-aja sõdinud röövpüüdjatega, pidades kalakaitseinspektori väärikat ametit. Mootorratas oli tal kah ameti poolt antud, lausa külgkorviga, hea külaplikasid võpsikusse sõidutada.
Tookordne loeng polnud just midagi väga huvitavat, käsitles nimelt ülemaailmset kõrbestumist. Armand piidles enda pinginaabrit, otsustavatest kohtadest prinkis naisterahvast, kes istus siivsalt jalad koos, käekott seeliku paljastatud põlvedel ja vaatas kõrbefilmi, pilku ekraanilt pööramata. Kindlasti pole sellise naise keha nagu kõrb, Armandi kõõrdpilgud leidsid üsna mitu oaasi. Justkui kogemata kehutas mees end kõval klapptoolil just nii, et reis puutuks viivuks kõrvalistuja reie vastu.
Naine ei tõmbunudki eemale, säilitas oma positsiooni. Armandile see meeldis, ta jättis püksitoru vastu seelikut ja vaatas kõrbestumisest pajatavat filmi ilma mingi huviraasuta. Peale ürituse lõppu klappe kolistades tõustes pillas naine justkui kogemata pinkide vahele kotist turritanud kokkupandava vihmavarjujunni. Loomulikult kobis Armand ägisedes toolide alla seda otsima. Kolmanda astme lähikontakt, muheles mees takso tagaistmel, hoolikalt säilitades kontakti püksisääre ja daamisaapa vahel, galantselt vastset naistuttavat magalasse sõidutades.
Jutule said vanainimesed peale vihmavarju ülesleidmist kiiresti – mõlemad ju loodushuvilised, mõlemad lesed, mõlemad vanavanemad ja korraliku korteri ning kunagise ametiga. Tegelikult......
Nüüd lisab Konn, et tegu on interaktiivse novelletiga. Pange aga kirja, mis tegelikult juhtus, paremad ettepanekud saavad pärjamist jutujätku näol:)
Pildil üritavad kaks gentlemeni www.jcormick.com endi vibraatorit käivitada
7 comments:
Novelett on eriti lühike novell, aga mitte nii lühike tõepoolest. Sissejuhatus on sul nüüd valma, sõlmitus ka (kohtumine), nüüd tuleb hakata intriigi punuma.
Kaks äsja kohtunud inimest tunnevad üksteise suhtes tugevat tõmmet. Nad peavad veel kohtuma. Nüüd konstrueerigi järgmine kohtumine, kus tehakse juba sammuke teineteisele lähemale. Ma arvan, et nii vanad inimesed veel kohe seda vanainimeseasja tegema ei hakka, aga eks sa ise tead paremini.
Nad võiksid kinno minna, pimedas saalis on hea, sest esialgu ollakse ikka veidi kohmetud.
Aga Helle, tänapäevased vanainimesed pole üleüleüldse kohmetud;) Aitäh kaasa mõtlemast ja abistamast, asun uue innuga novelletti täiendama:)
Millal tuleb järg?
Novelleti vahele üks väike meem mu blogist ka
Aitäh, Thela, usalduse eest, aga mina olen sellest va meemikeeldujate liigist;) Pealegi, mis tean mina armastusest a sõprusest, kalestunud vanakänd nagu ma olen! Mul on tõsiselt hea meel, et täna hinge rõõmsaks said, tean seda tunnet:)
Sa küll järjejutuga raha teenida ei saaks;)
Arnold võiks rohkem kildu rebida :)
Post a Comment