Kuulsin "Terevisiooni" hommiku-uudistest, et "Olümpia" hotell tähistab kolmekümnendat juubelit, kõik on kutsutud. Ehmatasin voodist püsti ja tormasin arvutit avama - kas tõesti saadeti kutse mulle kui kaheksakümnendatel hotellinduse võtmeisikule alles eile hilja õhtul?! A tutkit, ei midagi.... Istun nüüd nurgas, närin patja ja isegi nutan natuke. Nad vist arvasid, et olen surnud, jah, ilmselt nii oligi. Tuju paranes natuke ja isegi meenutasin hellusega neid ärev-põnevaid ehituskuid, kui Konn noore insenerina suunati kõigi kursakaaslaste kadedusohete saatel uude ja glamuursesse töökohta - Tallinna Hotellikoondisse, mille lipulaevaks justavatud "Olümpia". Kursaõed seisid järjekorras, et minuga sinna lõunakohvile pääseda, õhtukonjakile mõtlemisest rääkimata. 14.korruse baaridaam (ahh, mis daam ta ikka niiväga oli), sai minult alati purgikese importvärvi, seega oli vajadusel ikka tagatud rahulik lauake baari kaugeimas nurgas ja ega tasuta pitsike Valget Kurgegi mööda külgi maha jooksnud. Varietee pealik helistas tavaliselt hommikuti, kui soomlased öösel jälle midagi ära olid lõhkunud, et tule siia poiss (mina siis), teen sulle ühe kange kokteili. Esimesed korrad tormasingi õhinal kohale, aga kui selgus, et tööd sai alati, kokteili mitte kunagi, siis lükkasin edaspidi need ülesanded valvelukksepa kaela. Seltskond oli sõbralik, multilingvistiline ja -kultuurne. Kord saadeti mind Täitevkomiteesse nõupidamisele, kus innukad soome ärikad pakkusid erinevat importtehnikat, mille saamiseks käis kommunaalettevõtete vahel pidev kisma. Kuna "Olümpia" oli ehitatud enamasti importmaterjalidest, siis enamiku KMV limiidist saime me endale. Istusin siis poisikesena nurgas, kui soomlane küsib Oidsalult (toonane KMV juhataja), et onko ongelmia varastoinnin kanssa? Oidsalu läks näost punaseks (kust see soomlane nii täpselt neid üksikuid esinevaid puudusi teab?) ja pohmerdas midagi arusaamatus keeles. Ma olin seni vait istunud, sest ega mu teleka-soome kah mingi shedööver polnud, aga enam ei pidanud vastu ja rääkisin soomlasele kenasti ära, kuhu me tema müüdud jupid ja vidinad ladustame. Pärast seda oli mul stammkoht tõlgina kõigil nõupidamistel kindlustatud ja mu toona veel pisikeste mugulate suude ümber oli pidavalt Tupla-patukka võru.
Aga juubelile ikka ei kutsuta;)
Pilt minevikust - soome ärimees jagamas importmaterjalide limiite
jaah, olid ajad...mina olin sealsamas hotellis tudengina suvemalevas, hotell polnud algul veel avatud, liftid ei töötanud ja töökoht oli kas 16. või 18.korrus...
ReplyDeleteMina pole MITTE KUNAGI nii peenesse kohta oma jalga tõstnud. Ja ma ei peagi ütlema, et kutset polnud ka minu postkastis :( Ei tea, mis kõige odavam tuba seal maksab praeguse masu ajal? Ehk peaks selle tüki veel enne surma ära tegema. Võib olla siis hakatakse minust rohkem lugu pidama...
ReplyDeleteArmas kooliõde Bianka! Mina isiklikult pean Sinust väga lugu! Samas ei teeks paha, kui Sa aprilli teisel poolel pealinna saabud, üleüldise lugupidamise märgiks seal hotellis ööbida. Kui mina viimati Olümpsi hindadega kursis olin, maksis tuba 4.60
ReplyDeleteKui kaks kopsi juurde panna, sai viina!
Võib-olla tulebki see asi ette võtta. Lugesin lehest, et Anne Veski oli sealt endale mehe leidnud. Võib-olla veab ka minul... Kindlasti panen oma ilusad punased kingad jalga, mis mul just sellise ürituse jaoks ostetud said. Juhul, kui kui sa piiluma tuled, kuidas üks maakas linnas peent daami mängib, siis tunnen su lõhnast ära: oli vist Dolce & Gabana. Lähen kohe poodi nuusutama ;)
ReplyDeleteAga teisest küljest, palju neid konni sellises kohas ikka liigub? Nagunii tunnen su ära.