Naabri maaterrassi eraldavale piirdele ilmus rääkiv, punase ninaga pea, mis arusaamatus dialektis midagi küsis.
"Speak english!" kamandasin konkreetselt. Mille peale pea arvas inglise keeles, et ma olen norrakas. No muidugi, mis seal ikka, blond viiking nagu ma olen, sarviline loomult ja lootusetult. Kui peale sai selgeks tehtud, et estonians, muutus pea, mis kuulus rootsi pensionärile (tegi väga head tööd, teenis väga head palka, pani väga palju pensiks kõrvale ja nüüd tuuritavad mutiga mööda soojamaa-randu, talve jooksul kolmes kohas) väga kurvaks.
"Teil on ju seal väga madalad pensionid," kurtis ta, "selle eest ei saa kuhugi reisida."
Heitsin kiire pilgu terrassiukse peegeldusele - kas tõesti on mu pea ühe lennusõiduööga hallikarvavaliseks muutunud, et välismaalane mu pensi pärast muretseb?
"Ja siis veel need kommunistid!" kurtis rootsi onu, "nad on teie kodumaa paljaks varastanud, teed on auklikud ja aiad räämas."
Mul hakkas isamaa pärast päris häbi. Õnneks kutsus muti oma onkli hommikusöögile ja mina hakkasin järgmiste päevade programmi paika panema.
Järgmine kord huvitus onu eksootilisest tegelasest päeval, mil naasin mägedest jeebiretkelt.
"Kuidas teed olid?" uuris onkel ja pajatas kohe jutti pika jutu Küprose mägiteedest (paljureisinud härra, eksole).
"Jube auklikud ja tolmused," tunnistasin sulatõtt. "Aga mind see ei häirinud, ma ju vana kommunist."
Järgmine kohtumine naabrionuga oli lahkumispäeval, isegi jätsime nägemist:)
Et mu blogiloomingu austajannad nüüd ei ehmataks - pole ma olnud ei pioneer ega kommunist. A kuripatt jah - komsomol olin küll!
Pildil kontrollib naabrionu ega ta mutt ometi playalt puuki pole ahtrile korjanud.
