Jäi inimene haigeks. Perearst vaatas, kuulas ja tegi sõrmeotsa-analüüsiga kindlaks CRV markeri, mis andis põletikunäitajaks referentsiga võrreldes 15-kordse tulemuse. Noh, kirjutas muidugi eluvastaseid tablette. Kümne päeva pärast sama jama - nüüd oli CRV=10-kordse referentsiga. Arst rõõmustas, et positiivne nihe ja kurvastas, et tablad ei mõjunud ning kribas kähku uued antibiotsid välja. Kui kuu aega tablette napsinud patsient taas hingeldades perearsti ooteruumis konutas, otsustas õppind tegelane ta EMOsse lähetada. Kuue tunniga sai EMOs tehtud kuus uuringut, mis üheselt vihjasid kurjale tõvele. Arst arvas, et aktuaalne oleks teha veel mõned uuringud - noh, nii mõne nädala jooksul! Ähmis ja erutatud patsient oli eelnevast perearstinduse kõrgemast pilotaažist nii sahmis, et otsustas küsida veel üht arvamust. Loomult tagasihoidlikuna ei vajutanud ta esimeste murepilvede ilmnemisel kohe õiged nuppe ega liigutanud hoovakesi, vaid lasi asjadel kulgeda nö. tavapatsiendi kombel. Hoovakesi muljudes ja konkureeriva haigla ning arsti teenuseid kasutades täpsustus diagnoos mõne päevaga - tehti kõikvõimalikud sisselükked ja väljatõmbed, uuriti veel verd ja sisemust. Ja lugege nüüd - kui patsient teda esimesena uurinud eriarsti teavitas arsti ja haigla vahetusest ja samas ka aru nõudis, miks temaga teises haiglas paari päevaga tehtud uuringuid ei võetud esimese haiglas teha, vastas arst, kogenud ja paljukiidetud tohter - MEIE haigla hoidub patsientidele valu ja ebamugavusi põhjustavate uuringute tegemisest.
Minu arust võiks see arst ja NENDE haigla hoiduda haigete ravimisest üldse!
Pildil ravitakse akupunktuurmeetodil emaka vajet põdevat noormeest. Ärge seda ravimeetodit kodus kasutage!
