Seitse asja

 
 Lugenud Delfi Targutajast artiklit igavesest elust, tabas mind tohutu loominguline palang ja veenmaks ennast ja blogisõbrannasid vaatame kohe, kas mul oli igavese elu suhtes õigus.
Esiteks - huumorimeel. See on mul olemas. Naeran kogu aeg ja kui ei naera, siis naeratan.
Teiseks - lendamine. No mida ma lendan, tiivad on ju läbipaistvad, lasevad õhku läbi....
Kolmandaks - nõmedad kolleegid. Neid mul pole, ainult mõned alluvad:)
Neljandaks - pensionile jäämine. Kaugel.
Viiendaks - karsklus. Oijahhh, olen hakanud tarvitama. Ükspäe jõin isegi punast veini klaasikese.
Kuuendaks - uni. Piisav. Magan oma lohkus ja muhkus madratsil 7 tundi nigu naksti. Kui Aaza-Lea puus on käepärast, siis pole aega - muudkui muhkeldan!
Seitsmendaks - tsölibaat. Mida nad sellega mõtlevad? Tahtsid vist nalja teha???

Resümee - elan saja aastaseks, kusjuures akuutselt ja aktiivselt. Kes lööb kampa?

Pildil seitse pealtnäha süütut asja, mis tagavad meesterahvale pika eluea.

Vabariigi valvur

Meie lipp

  
  Rüüpasin köögis hommikukohvi, silmitsesin hellalt madala püramiidi taolisel alusel rahvusvärvides laualippu, mille pööningul saepuru alt olin välja kaevanud ja meenutasin aastat 1988, kui toonase väikeettevõtte innovaatilisel juhil minu isikus tuli pähe Lauluväljakul toimuva massiürituse tarbeks (loomulikult omakasu eesmärgil) hulgi rahvusvärvides lippe toota. Ma tõesti ei saa aru, miks mina oma nime ordenisaajate nimistust ei leidnud!? Oleksin isegi viienda järguga leppinud! Värbasime hotell "Olümpia" kunstniku (Riin nimeks - tervitused!), varustaja hankis restide viisi siidi ja tootmine algas. Valmistasime nii laua - kui normaalmõõdus lippe, puhas käsitöö oli.  Seesama ehtsast siidist käsitöölipp lehvib mul ka praegugi Arturi nina ees.
     Mul on hea meel elada OMA riigis. Elagu Eesti!

    Pildil meie väikeettevõtte õmblustsehh aastal 1988

Naer

    Täna venis tööpäev ootamatult pikaks ja viljaka tegevuse tähistamiseks tassikese latte ja pähklikoogikesega maandusin pärastlõunal Veskis. Kohvinautimise taustaks tuli Kurmeti "Naer". Ees koridoris, minu nägemisulatusest väljas, kevadel-suvel-sügisel mu lemmikkohaks olevatel punastel leentoolidel istusid sellised kolme-neljakümne vahel noormehed, kes innukalt arutasid, kas laul on kaheksa-või üheksakümnendatest. Limpsisin oma latte lõpuni, pühkisin koogipuru kokku ja punastest leentoolidest mööda hiilides ütlesin teadja õigusega: "Virmaliste lugu oli kuukümnendatest, poisid!"
    Poisid vahtisid maani klaasakendest mulle järele, kuniks parklast välja tagurdada ukerdasin.

Kolm kaunist sõna

   Eratellijatena prevaleerivad mul kindlalt naisterahvad - ilmselt on pesapunumise ja kodukaunistamise tuhin eelkõige naisinimestele omane. Eks mu mehelik hääletämber ja maagilised silmad avaldavad ka olulist mõju, lisaks veel professionaalne kindlus ja tehniline asjatundlikkus ning naistellija on samahästi kui kotis, rahakotis. :D
    A ikkagi läheb hing hellaks, kui noore naisterahva suust kõlavad lahkuvale meeskodanikule järele kolm kaunist sõna super-super-super!

   Pildil sosistab tellija mulle kõrva kolm kaunist sõna.