Sõdurifolkloor

   Kord otsustasid muponaudid kontrollida, kas kaitseväe territooriumil parkivatel autodel on ikka  Tallinna linnale parkimistasud makstud. Tuterdasid kaitseväele kuuluvate autode vahel ja rebisid trahvikviitungeid vihust välja. Väeosa korrapidaja tõstis seepeale häirerühma relvile ja täies lahinguvarustuses, kiivrite ja killuvestidega seltskond tormas üle tee korralagedust likvideerima. Rohelistes tunkedes muponaudid kamandati kõhuli, kutsuti politsei ja anti väeosa territooriumile tunginud kahtlaste isikutena patrullile üle.
     Öösel tuigerdasid kaks ebaadekvaatses olekus Soome meeskodanikku väeosaga piirneval kalmistul ja otsustasid hotelliteekonda lühendada. Ei takistand müürid ega müürile säetud okastraat, Soome sisu oli tugevam. Väeosa territooriumil huilates kakerdanud verised tegelased anti üle politseile ja kiirabile.
    Hotellifolkloori ka lisaks. Kui lennukilt saabunud seltskonna sissekirjutamine venis, vajus üks vanahärra lobbybaaris tugitooli ja jäi tukkuma. Mõne aja pärast  ärganult uuris ta baaridaamilt, et kas me oleme juba maandunud.

   Pildil kannab vapper sõdur seljas muponautide kinnipidamise operatsioonil vigastada saanud kamraadi. Vigastused polnud eluohtlikud! 

Veel üks büügel

     Mul eemaldati VEEL üks hammas! Kusjuures see, mille ümber oli büügli klamber. Võtsin kabinetti astunult büügli suust ja uurisin arstilt, kuhu võin selle panna. Arst teadis kohe, et hea koht pole pükste tagumises taskus ega ka mitte riiuli nurgal, sest sealt on mitme patsiendi hambad sattunud otsemaid kodukoera suhu. Mulle meenus mingi koeratoidu reklaam, kus koerad näitavad reipalt oma kunsthambaid ja selle üle muheledes polnudki hamba ekstraheerimine kõige valulikum. Nüüd muidugi valutab juba korralikult:D

   Pildil valmistab doktor patsienti ette jõledaks oraalvägivallaks. Kuidas mulle see ei meeldi!

Pere-või peaarstiks?

  

 Sõber ja kursavend ühes isikus käis arsti juures. Olnud terve elu täiesti terve, tegelenud vastupidavusaladega, mänginud erinevaid palle ja ka kahjulikke harjumusi eriti ei harrastanud. Mõni aeg tagasi aga leiti sellel spordihärjal terve rida keerulise nimega diagnoose, mida ma siinjuures ei kommenteeri. Täna sai enda kätte lehe vereanalüüsi tulemustega, ning helistab mulle  ja uurib murelikult, mida see või teine tähendab.
     "Nii-nii, kolesterool on normilähedane, triglütseriid pisut kõrge, hemoglobiin nagu naisel ja PSA...oioioi...", hirmutan sõpra.
    "Nomison?" muretseb too.
    "PSA on suurem kui minul!" teatan pühalikult.
     "Ahhaaaa!" parastab sõber."Ma olen kogu aeg teadnud, et mul on suurem kui sinul..."
     No leevendasin muidugi vanahärra rõõmu ja selgitasin PSA olemust.
     Jutu lõpetuseks arvas sõber, et ma võiksin perearstina töötada küll. Ma ise arvasin, et parem juba peaarstina, sest ega peaarst kõiki referentse peast teadma peagi, küsib assistendilt. Siis arutasime pikalt, milline üks peaarsti assistent võiks olla. Ehk vahetangi elukutset, dokumendid ostan netist.

  Pildil määrab grupp spetsialiste sõbra PSA suurust, paremal nurgas istub assistent, jalg üle põlve. Aga me valisime teda!