Linnateatrisse ma vabatahtlikult ei lähe - auto parkimisega on jama, jalutusruumi on vähe, garderoob pole pidulik, kohvik on nagu söökla, saalis on külm/palav/ebamugavad toolid ja viuviuviuviu....:D
Seekord tuli oktoobrikuu teisiti! Parkisin kohe Põrgulava sissepääsu kõrvale, mis tost, et sigakalli vanalinna parkimistariifi alusel, aga kui mugav! Garderoobis rippus vaid kaks mantlit, andsime endi omadki lisaks ja siirdusime "sööklasse". Larseni konn on nii hea ja õigeaegselt vajalikku kohta manustatult tundus ka "söökla" täitsa korraliku puhvetina. Väike tagasilöök oli saali sissepääsul, sest kitsas koridoris kügeledes hakkas higinire mööda selgroogu allapoole jooksma ja kui meid lõpuks saali lubati, oli märga selga vastu tooli seljatuge vastik toetadagi!
Etendus hullust naisest ja karjumisele ja jõhkrutsemistele vaatamata nõrkadest meestest oli huvitav!
Haarav ka! Esialgne dialoogi aeglus oli vaid sissejuhatuseks ja kui lapsuke lavale kappas ning vanaema kasvatama kukkus, hakkas teema jooksma. Mitmed arvustused liidavad-lahutavad Reinsalu Hesteri osakesteks ja panevad taas kokku, mina mehena ei saa aru, aga ilmselt ei peagi saama, miks naisautor lubas noorel poisil temaga nii kaua koos elada ja veel lapsegi saada. A no kussa seal rabade-soode-nurmede vahel ikka naist leiad. Kogu jama juhtus üksnes seetõttu, et mees õigel ajal minema ei tõmmanud! Mingi arusaamatus oli veel Hesteri vennaga, kellel too kõri läbi lõikas, sest vend mölises liiga palju. Niimoodi käiks pool rahvast verdnirritava kõriga ringi ja teine pool ajaks üksteist kalanoaga taga, sest esimene pool on juba täiega vaimuilmas!
Pool saali ohkas ja kangestus, kui hull Hester oma tütart tapma valmistus. No ja tappiski ära, peletis selline. Et ta põrgus põleks, ma ütlen.
Mingit põlvkondade konflikti, millest teatrirahvas kirjutab, mina ses etenduses küll ei näinud. Vanaema mölises - no las räägib, ikkagi üksik vanainimene. Mees ja naine tahavad oma õnne, olles enne eelmise naise korraliku rahapataka ja kinnisvaraga suhtest lahti ostnud - kah normaalne. Kõik eksivad ja keegi ei taha hulluga koos elada! Vana maaomanik (Allan Noormetsa hea roll) teeb kah kõik, et omandust säilitada ja kasvatada. Kes ei teeks!? Võluva rolli tegi Orro katoliku vaimulikuna. Ükski maine rõõm polnud talle võõras! Laps (Guido tütar - nagu isa suust kukkunud) hoidis ka normaalsema lapsevanema poole, aga paraku on ema ikkagi ema, eriti tüdruklapsele ja nii ta hukka saigi. Mul oli kohe täitsa kahju!
Hea etendus, minge vaatama! Kui muidugi pileti saate:P
Pildil Linnateatri parkla. Nagu näete - kohti jätkus ja jäi ülegi!
