Viisakas pöördumine

Kullake Kristuses,


Palun pange mind, ma ei saa tüüp ise, et ma palunud, et hea õde siin, et aidata mind kirjuta seda postitust ja saata selle sulle.

 Armas pöördumine, onju?  Mida nüüd küll teha, kuhupoole joosta?

Pildil öörahu kloostri taga metsas. 

Ujumistund

Täna korraldasin oma telefonile ujumistunni, kevad ikkagi! Kahjutundega pean tõdema, et telefon polnud ilmselt piisavalt motiveeritud ega tõusnud pinnale. Vähe sellest -  pidin ta potist välja koukima ja kuivatama, kruvikesi edasi-tagasi kruttima, hellalt ekraani silitama, aga mida sain tänuks?! Krt., ma ütlen, ei mingeid ujumistunde ega päevitamist enam. Pistsin pimedasse sahtlisse.

Illustreerival pildil nähtav on juba didaktika kõrgem pilotaaž - auto üritab inimest ujuma õpetada!

Määminister

Yes, määminister, mina ostsin säästlikuma auto, söön säästlikumat saia, elan telgis ja hingan värsket, seni veel maksustamata õhku - seda õhku, mida meie määminister viimse juuksekarvani täis on! Ma saan aru, et valimislubaduste katteks ja koalitsioonilepingu täitmiseks tuleb riigieelarvesse pappi kokku ajada, aga palun-palun, armas määminister - ära aja selle põhjendamiseks nii lolli juttu, et Kükametsa külapoe taga õlut mekkivate talumees-traktoristide krantsidki naeravad!

   Pildil selgitab valitsus (kahe jalaga maas) rahvale (nelja jalaga maas) kütuse aktsiisitõusu vajalikkust.

Mitte ainult meestele

  Eesti päris oma sõjafilm - nii võib Nüganeni linateost  "1944" nimetada küll. Juba esimesed lahingustseenid löövad südame alt õõnsaks ka kunagi soldatina  ise tankirulli all olnud siinkirjutaja. Ehtsa higi, tolmu ja püssirohu ning mitte nii ehtsa verega määritud lähivõttes näod ja ilmed on vägagi kõnekad. Ajaloolist tõde on eksponeeritud ohtralt - lisaks sakslastele võitlevad Sinimägedes  kõrvu eestlastega ka taanlastest lahingpaar ja vilksatab ka valloonide pataljoni embleem. Detail, mida ei nõukogude ega vene filmides iial ei näe - mitmel eesti sõduril on relvaks sakslaste Sturmgewehr44, millest peale mõningaid muudatusi ja lisandusi Mihhail Kalašnikovi konstruktoribüroo poolt sai ilmakuulus automaat AK-47. Venelased eitavad senini tolle relva ja ka saksa konstruktorite (Hugo Schmeisser) aluseks olemist kalašnikovi loomisel.
Film surub istmesse ja ajju - seansi lõppedes jäid inimesed istuma veel peale tiitreidki. Kunnase stsenaarium on sõjatehniliselt-ning taktikaliselt märksa etem, kui  inimsuhete lahkamise osas - mitmed liinid algavad, aga ei vii kuhugi. Loomulikult on teosel ajalised piirid, aga kuidagi paljuvõitu oli neid algatatud suhte-ja tegevusjuppe. Ilmekas tegelane obersharführer Saareste lahkub, oksad peas, keset lahingustseeni ja jääbki filmi jaoks kadunuks. Ootasin ja ootasin, et ta tuleb sisse ka Sõrves, aga ei. Kaksikutest saab üks Sinimägedes surma ja teine ilmub välja vastaspoole väes juba Sõrves. Vend tapetakse venkude poolt ja sina oled paari kuu pärast samas paadis vaenlasega? Siin oleks näinud pigem metsavendluse teemat. Hästi alustatud ja samamoodi lõpetatud olid stseenid Aino Tammikuga (Maiken mängis jube hästi!), mu arust oligi siin filmi põhiline sõnum - sõda, surm, kaos ja kaotused läheb mööda, aga armastus jääb, see viibki elu edasi. 
    Minge vaatama, kindlalt soovitan!

  Pildil võitleja ja StG44

Karsklase sõnumine

 

   Vanema poja pulmas neelas ajateenijast karsklane kõigepealt klaasikese vahuveini, siis rüüpas eelroa kõrvale pokaali punaveini ja kui ettekandja-neiu tuli klaasikest täitma, siis ütles poeg eieieieiei. Ettekandja oli visa - jaajaajaajaajaa, oli tema sõnum. Poeg proovis korra veel vastu punnida, aga klaas ikkagi täideti. Õhevilpõsi kummutas poeg sellegi.
    Peale ettekandja lahkumist selgitasin pojale elu põhitõde - kui naine ütleb eieieieiei, siis mõtleb enamasti jaajaajaajaajaa. Ja jaaaa!!
    Muidu oli pulm tore ja viisakas, keegi nelikveoga ei lahkunud - sain nimelt Subsiku müüdud, nüüd veeren esiveoga:P

   Pildil vägivallatseb ettekandja (kollases) minu poja (hallis) kallal.