niffnaffnaffnuffdotcom

Nii nad lavale tulidki kolmekesi, Naff-Saller pajatas, Niff ja Nuff täiendasid. Rääkisid ja laulsid, laulsid ja rääkisid. Ilmselgelt räägiti otse raamatust, seega ka raamatuost on nüüd aktuaalne. Pealkirjas toodud adre hüüti välja, igaüks võib kirjutada ja tellida.
Sal-Salleri viimane kontsert "Intervjuu iseendaga" oli tõeliselt äge! Esimeses osas pandi rohkem rõhku sõnale, teises - ja lühemas - osas oli "Smilersi" kontsert, kusjuures koosseisus olid ka torud.
Mida mina ei teadnud, oli see, et Saller oli nõukaarmees teenides (teadsin küll, et ta oli diversioonigruppe ettevalmistavas speznazis teeninud ja jalg tõuseb endiselt kõrgele), aga teise teenistusaasta saatis ta mööda väeosa puhkpilliorkestris taldrikuid ja hiljem ka suurt trummi tagudes.
Kuna see oli tuuri viimane kontsert, siis kes ilma, see ilma.

Pildil harjutavad poisid kontserdiks. Võtta on jäänud vaid Manhattan!

18

 

 Mahe valgus lõi värelema,  tuulehoog tormles läbi fuajee, kuskilt kostus trummipõrinat, lobbybaaris õlut lonksavate onklite kaelad käändusid kahekorra ja siis veel kord kahekorra, aga tibidessant marssis miniseelikute alt pikki reisi välgutades ikka minu lauda!
   Ligi tormas kelner, vaevu klaase kandikul tasakaalus hoides ja jagas asjaosalistele, sealhulgas minu esimest päeva alkoholilegaalsele tütrele kätte vahuveiniklaasid. Peale sai hammustada lahke kokatädi ekstra sündmusepuhuselt valmistatud maasikaid šokolaadis ja muudki head-paremat.
   Vaatasime pärast läbi maani akna kuidas neidude kamp sügistalvises vihmas kõrgetel kontsadel komistades edasi vanalinna aega veetma suundus ja alles siis sain aru, et laps, kes mulle alles hiljutise isadepäeva puhul "issi" ütles, on tegelikult juba noor naine.

Pildil pidu, piii-duuu!!!!

Poegadega kinos

     Eelmise aasta isadepäeva-puhune teatritükk oli nii hull jama, et sel aastal tegin poegadele ettepaneku neil endil valida sobiv kinofilm. Valituks osutus "Saabumine", mille maailma esilinastus oligi kõigest paar päeva tagasi. Noorem poeg osutas kinnoviimise teenust, seega sain endale ka pitsikese brändit lubada. Pojad pidasid vajalikuks plaksumaisi konsumeerida. Kinotükist ka - üsna masendav lugu oli, aga seda kindlasti ka minu isikliku elu karvaste pintslitõmmete tõttu. Poistele muidu meeldis, ainult noorem arvas, et filmi viie viimase minuti romantikat poleks vaja olnud....
Pika filmi (ligi 2 tundi) süžee oli hüplev, lahendused punnitatud, tegelased - kui peaosaline välja arvata - puised. Amy Adams oli tasemel, ega Oscari ja Kuldgloobuse  nominatsioone üksnes ilusate silmade eest ei antagi. Muidugi olid dekoratsioonid ja animatsioonid võimsad, aja mittelineaarsuse teema erutav ja Amy suured silmad kaunid, aga...Kolm pluss, ei enamat.
     Head isadepäeva asjaosalistele, mul asjapuhune kook juba konsumeeritud:)

     Pildil loovutangi juhtimise nooremale pojale. Kinno me jõudsime ning küllap tagasigi.

Babulja

   

      Tallinna Restoranide Nädalast on sel aastal rekordarv osalevaid söögikohti ja usutavasti ületatakse ka eelmise aasta külastajate arv 17000 inimest. Oma panuse andsime ka meie, einestades "Babulja Liharestoranis". Pildil on pearoog - lambakebab garneeringuga. Liha oli pehme, "sokimaitset" polnud tunda ja paremat garneeringut liha kõrvale on raske tahta - parajalt krõmps, aga samas mahlane segu sibulast, paprikast, porgandist, kapsast ja peedist, lisaks kastmetirtsud. Joogikaart oli samuti huvitav - pakuti  maitsestatud viina, huvitava koostisega kokteile. Kuigi minu esimene valik oli jõhvikanaps, soovitas lahke ettekandja hoopis mee-mädarõikanapsi, mille konsumeerimise järel üksnes õhkasin - ühest küljest terava mädarõikalisandi tõttu, aga loomulikult ka naudingust. Desserdiks pakutud  Pavlova tillikreemiga (ei naera seal) erilisi maitseelamusi ei pakkunud, ka besee tundus pisut üleküpsenud.
     Teenindus oli kiire, viisakas ja püüdlik. Erilised plussid saab värvilise sanitaarkeraamika eest tualettruum:)
     Järgmisel aastal üritan bronnida esimeste hulgas, sest keegi ju ometi pääseb Tšaikovskisse ja Noa peakoka lauda! Sel aastal oli esimese päeva lõunaks neisse restoranidesse juba kõik lauad broneeritud.

Rahutud jalad

      Juba eelmisel aastal tundsin, et jalad muutuvad rahutuks. Tegelikult tundsin seda esimest korda 35 aastat tagasi, kui toonase abikaasaga Mutsode juures tantsukursustel alustasime. Hakkas meeldima, võtsime jätkukursused Taeladelt ja käisime ühe hooaja isegi seltskonnatantsude klubis Mustamäe mängude majas. Sel korral viisid rahutud jalad mu koos abikaasaga  Revalia tantsuklubisse Merle Klandorfi kamandada. Eile selguski, et lisaks rahututele jalgadele on mul ka rahutute õlgade sündroom. Nimelt rumbaruutu libistades ei tohi õlgadega vänderdada. Aga üldiselt oli väga tore ja poolteise tunni pärast Lindakivi keskuse treppidest alla libisedes oli nagu Jüri Üdi tuntud poeesiateoses -  "selg pisut valutas ja väljas sadas lund...."
       No et täpne olla, siis Jüril valutas küll kõht.

      Pildil sätib juhendaja algseisu. Mina vasakul, lõug juba pisut tuikab.