Kevadtorm

 

Poeg tuli tormilt elusalt ja tervelt tagasi. Ei jäänud auto alla, kraavi ei sõitnud, liinidesse kinni ei jäänud, rääkimata põletushaavadest. Ega tal Siiliga võrreldes mingeid erilisi südantsoojendavaid muljeid polnud jagada, oli rõõmus, et enne reservi said ka kordusõppuste mehed korraliku sauna (selle päris sauna ikka).
   Mina teenisin kadunud riigi armee reservohvitserina peale kordusõppusi välja vanemleitnanti pagunid ja kapteniks saamisest päästis mu toonane töökoht. Seda mäletan juba ohvitserina õppustel käies küll, et vanemohvitseri sõnul olla suurõppuste korral lubatud kadu 2% tavaväeliikides ja 3% dessandis. Kas need arvud tõele vastavad, ei tea, aga meie paari raskema ja mitme kergema õnnetuse koguprotsent jääb kindlasti nõuka-armee näitajatele alla. Hea seegi.

   Pildil annab pädev medpersonal piiratud liitlaskontingendi sõdurile abi akuutse kõhulahtisuse puhul.

Kuku

   

 Helistas kirjanikust koolivend. Oli pisut vindine ja natuke häälest ära. Uuris, mis rühmas Kuku oli, kui me 1978. aastal Hiiumaal malevas olles Väinamere mängudel tema rühmaga naiste jalgpallis kohtusime. Kaela me selle mängu saime, Kuku lõi kaks väravat:) Kui tal mängu lõpus üks rind malevasärgi alt ära pudenes, alles siis said pealtvaatajad aru, et tegu poisiga. Poisiks osutunu pani  seeliku lehvides  üle heinamaa punuma, pettuse üle vihased pealtvaatajad huilates kannul.
Kuri rühmas oli Kuku sel aastal.

    Pildil Kuri EÜE 78, pildi autor Ilmar Kruusimäe, pilt eue.ee lehelt

Seksistlik huumoriblogi

Kuna mulle eraldati Indigoaalase poolt järgmine auhind, 

Parima Seksistliku Meeshuumori Blogi auhind läheb Lendavale Konnale.  Peale Marcat ja Rentsi täiesti tasakaalustav :) Tegelikult peaks kõiki huumoriblogide autoreid kandma kätel. Miks külll, miks on neid NII vähe?

siis seda õigustamaks kopin siia seksistliku nalja, mille luges mulle naerda luksudes ette armas abikaasa.
Ämmadel palun mitte lugeda!


Tuleb mees koju ja teatab ämmale: “Vanamutt, kima õige poodi õlle järele!”
“No mida veel! Ega ikka ei lähe küll!” turtsub ämm vastu.Mees viskab ämmale 50 euri ja ütleb: “Käi ära ja too kast õlut! Mis rahast üle jääb, saad omale!”Ämm peab hetke aru, leiab, et üsna kenasti jääb rahakest järele ja käibki poes ära.Mees veab õllega kenasti tuurid üles, aga mõne aja pärast tunneb, et mõnus sumin hakkab kaduma ja peaks asjaga edasi liikuma.“Siin on veel 50 euri!” ütleb ta ämmale. “Mine too paar viina. Tagasi pole raha vaja anda…”Ämm klohmerdabki rõõmsalt uuesti poodi.Väimees tõmbab end korralikult rihmaks.Mõtleb siis, et mutt on raha eest kõigeks valmis, ja otsustab ta proovile panna: “Siin on 1oo euri! Saad selle endale, kui lubad mul sulle kalossiga vastu pead virutada. Kõige eest, mis sa mu kohta öelnud oled…”Ämm mõtleb pisut ja jääb siis nõusse – 100 euri on ikka 100 euri! Mis see väike muhk ikka teeb, aga lisaraha kulub ju alati ära…Väimees annab ämmale raha ja põrutab talle kalossiga nii kõva matsu, et sädemed lendavad!Sel hetkel heliseb telefon.Mees võtab toru ja kuuleb sealt oma naise häält, kes küsib: “Kallis, kas sa mu emale tema pensioni andsid kätte?”“Ma talle siin vähehaaval tilgutan jah…” vastab mees.

Pildil avan enda sünnipäeva puhul ämma toodud veinipudelit. Armas naiseema pikutab tagatoas.

Eine kümnendal korrusel

 

 Mida kõike inimesed ei tee, et pääseda kultuuri nautlema - mina näiteks ronisin eile koos grupi kultuurientusiastidega Rahvusraamatukogu tornisaali, et näha, kuidas Tanel Saar oma kompaktse kambaga interpreteerib Priit Pärna kultusfilmi "Eine murul". Kui seda filmi eelmisel sajandil vaatasin, ei saanud eriti millestki aru, naersin täitsa vale koha peal. Etendusel kulus sissemängimiseks kümmekond minutit ja lugu hakkas jooksma, kõik tuli meelde. Eriti äge oli nö. elav muusika ja kohapeal interpreteeritud heliefektid. Soovitan huvilistel eelnevalt filmi mitte üle vaadata, etendus kõlab siis paremini.

Pildil kodanik murul, eine on paraku juba organismist väljunud.