Minu keska lõpetamise aktusel teatas toonane direktor, ENSV teeneline õpetaja Elsa Värte, et teie seas on meie esimene pääsuke, kes lendab Moskvasse, Rahvusvaheliste Suhete Instituuti. See oli minu klassivend, kelle nimi oli Käo, kutsusime muidugi Käguks. Kägu lendas küll kohale, aga tuli rongiga tagasi - ei läbinud sõela. Nii paljukest ornitoloogiast.
Noorema tütre eilne lõpuaktus nii lõbus ei olnud, aga ka mitte pisut kurblik nagu poja mõne aasta tagune. R-klassis oli mitu medalisti, Ü-klass hiilgas artistidega ja A-klassis oli venekeelsed õpilased, kes meeldivalt kaunilt laulsid kodumaa hümni eesti keeles. Kõned polnud väga pikad ega manitsevad (kui välja arvata lapsevanema esinemine), noored olid teinud videopöördumise, mis oli kaootiliselt naljakas ja lõpupildistamine läks märksa nobedamalt kui põhikooli lõpetamisel. Mingil arusaamatul põhjusel sai minu tütar kiituskirja vene keele suurepärase omandamise eest. Viimati, kui me vene keelest rääkisime, oli see tal raz-dva-tri tasemel. A küllap on tegu geenidega - isa on nimelt õppinud vene keele ja kirjanduse eriklassis, meenuvad muhked ekskursioonid keele ja kultuuriga tutvumise eesmärgil Mihhailovskojesse, Leningradi ja Moskvasse. Meie tutvusime küll rohkem ühikasarnastes majutuskohtades resideeruvate vene tütarlastega, aga keeleõppeks hea seegi!
Pildil kenad noored inimesed, minu neiu on üks tagumistest:)
