Öömelu

 

 Kuressaare ööklubi "Privilege" oli sportlasi pilgeni täis. Mu suur süda paisus uhkusest veel suuremaks, kui kaaslase reipa hõike peale - me oleme jooksjad - sain minagi turvanaiselt kämblale ööklubi templi. Kolm päeva ei tulnud maha! Muusika mürtsus üsna talutava volüümiga, reljeefsete säärelihastega sporditibid ei andnud jalgadele puhkust ja laual veikles diskomuna kiirtes kolm kokteili. Sõber osales kolme päeva jooksul, mina olin taustaks:)
    Saaremaa külastus oleks olnud igati perfektne, kui ma poleks unustanud oma seljakotti suspesid lisamast, mistõttu Johan Spaa veekeskus jäi minust testimata, piirdusin vaid saunaga.
    Peaaegu oleks unustanud - Johani hommikusöögilaud oli üsna kahvatu, aga see-eest termosest täidetud kohvitassike suurepärane!
    Pildil - kokteile jagus kõigile!

#MeToo

 

  Autokoolis oli mu sõiduõpetajaks neljakümnendates naisterahvas, hea õpetaja ja muidu ka tore inimene. Sõiduvahendiks "kõrvadega" sapakas, mida iseloomustas "tagurpidi" käigukast. Tollel proual oli kombeks kitsastes kohtades tagurdamist juhendades teismelisele poissõpilasele käsi õrnalt kuklale panna ja sellel seal nurruda lasta, ise uurides, et kas kukal higistab? No krt, igalt poolt....higistas!
    Noore ettevõtjana andsin igasuguse ettevalmistuse ja eelarvamusteta kella tavalise Mustamäe paneelika ukse taga, kui selle avanud keskealisel proual paljastus õrna negližee vahelt kopsakas rinnapartii, mis hoolimata rinnahoidja puudumisest oli ahvatlevalt kikkis. Et kõik oleks selge, lisas tellija, et tal abikaasa on meremees ja mõned kuud veel ära. Remontisime küll korteri, aga mitte perenaist:P
    Remontimata ei jäänud aga paarkümmend aastat hiljem linna lähedal maal asuva naisterahva vannituba ega ka tellija ise. Tellija oli sedavõrd ahistavalt aktiivne, et õnnetul ettevõtjal jäid saapad jalga ja jope selga, aga "remont" sai tehtud ka talveriietuses:D
    Mehed, kirjutage ja joonistage julgelt, ahistatud meeste varjupaik rajatakse nii ehk teisiti!

    Pildil elegantne mees, kes enne "remonditööde" kallale asumist võtab saapad jalast. Tubli!

Kaks esikat

   


















 Laps tegi nukudoki. Kuna väimees on nukuliigutaja, siis oleks nagu loogiline, onju?! Esikal Sõpruse kinos oli karjade kaupa noori diipe kultuur-ja kunstinimesi, ma olin ilmselgelt kõige vanem osaleja. Isegi veini ei julgenud võtta, noored koolevad veel janusse! Filmi tiitreid vaadates sain aru, et tegu oli perekonnamaffiaga - sama perenimega tegelased olid kõiketegijad! Sisust ei oska ma suurt midagi rääkida, sest ma lihtsalt ei saanud aru, mille peale tegija-laps oli pisut pire.
     Draama väikeses saalis esietendus Pinteri "Vanad ajad", laval Sukk, Heinloo ja Murel. Sumbunud õhustikuga seitsmekümnendad, naiste meenutused elusatest viie?kümnendatest, vahele piimaga teed ja brändit. Väljapeetult räuskav Sukk laiutamas tepitud nahktugitoolis. Veri britiš, indiid! Lõpuks ei saanudki aru, kas Heinloo tegelane oli olemas või Suka-Mureli abielupaari poolt välja mõeldud lisand nende sumbuursele pereõhustikule. Mis meelde jäi - oh, kuis oleks tahtnud parimas keskeas istuda  seitsmekümnendatel Taorminas, mäetipul asuva villa marmorpõrandaga etikul ja manustada hommikuäratuseks värskeltpressitud apelsinimahla!
    Kui veel eile õhtul, kohe peale teatrist lahkumist, plaanisin kirjutada nagu ühe teise esika puhul, et parim osa seekordsest etendusest oli puhvetis manustatud konjakiklähv, siis täna enam päris nii ei arva.
    Ikkagi soovitan.

    Pildil lapse filmi poster.

Casting Malaisias

 

 Bill Clinton - muidugi Taavi, Hillary ossa võiks kinnitada Luisa, Monica....eeee.....pole veel erakonnaga kooskõlastatud.

   Pildil saadab Luisa Taavit castingule.

Reanimatsioon ja reinkarnatsioon

 

 Kui Joel  kähiseva häälega, köhatades ja pause pidades, aga ka läbi telefonitoru tunnetatavalt muie suunurgas teatas, et sõbrad - oodata ja loota pole midagi, ei mingit valgust, sugulaste vastuvõtukomiteed ega midagi, ainult pimedus, ma isegi pisut solvusin.
Kuidas siis nii - mees on "sealpool" ära käinud ja ei mingeid rõõmustavaid uudiseid "siinpoolsetele"!
Siis sain aru - vanamees on pika elu jooksul igast koerusi teinud, mitte kõige eeskujulikumalt elanud - järelikult saadeti põrgusse, a seal ju pime, muidugi midagi ei näe ega tunne, katla juurde on pikk-pikk tee ja sugulased ka kõik seal ülevalpool.  No ja kui veel põrguesikust jalaga tagumikku anti ja inimeste ilma tagasi saadeti, siis polegi midagi mäletada.
    Hea sõber sai raske infarkti, elektrit anti rohkem kui eelneva elu jooksul kokku, neli minutit eimidagit, aga tiriti ikka tagasi. Poleks naist kõrval olnud, kes enne kiirabi elustamist alustas, ei teaks ma mehe põrguretkest midagi. Täna, kümme päeva hiljem, sai juba üldpalatisse, head paranemist, vana sõber!

  Pildil saabub Joel põrgust, trepimademel jälgivad teda elukaaslane ja  naabrinaine, uksel lahkuva kiirabibrigaadi liige.

Kersti lapsepõlv

 

Ma poleks midagi kirjutanud, kui tsensori karvane käsi poleks korjanud Postimehe netiversioonist viitkümmet negatiivset ja viit-kuut positiivset kommentaari presidendi intekast teemal "tulevase presidendi sünkjasmust lapsepõlv". Juhuks, kui sealt intekast on veel midagi eemaldatud, siis teatan, et Kersti istus köögis laua all ja kuulas pealt, kuidas tema vanemad koos patriootlike sugulastega arutlesid Eesti Vabariigi taastamise võimaluste üle ja kirusid nõukogude okupante. Vaene laps, ma tunnen sügavalt kaasa, et Kersti jäi helge lapsepõlveta! See selleks, isegi presidendi ametikohal võid väljendada isiklikke mõtteid ja emotsioone, aga miks korjati artikli juurest valdavalt presidendi sõnakasutust taunivad kommentaarid, sellest ma aru ei saa. Mõtte-ja sõnavabadus, maiäss, otsest sõimu ja roppusi presidendi aadressil ju polnud!
Minul oli küll helge lapsepõlv, Kersti!
Pildil minu helge lapsepõlve parim mälestus. Tagaplaanil okupantide raketid.