ETV2 presenteeris sulnil pühapäevaõhtul Eesti esimest helifilmi "Päikese lapsed" (1932), režissöör ja ülesvõtja Thedor Luts. Vaatasin järjest kasvava huviga kohati ülemeelikule bakhanaalile sarnanevat tegevuste jada ja arutlesin omaette, et tolle aja kohta oli see ikka väga julge film. Esmalt saabuvad võimsatel lahtistel autodel metsateele neiud ja noormehed (kel mitmel värvitekkel peas) ja korraldavad lagendikul häppeningiga pikniku. Siis päästab noor Ants Eskola merehädas näki, kes lainetest pääsenult põõsa taga lahti riietudes Eskola enda võrku mässib ja viie minuti pärast juba nahistavad nad liival kirehoos, Eskolal veel pruut kodus ootamas! Selline teemaarendus meenutas mulle seitsmekümnendate teise poole tormakat tudengielu, mitte EW kolmekümnendaid! Õnneks tuli Eskolale ikka pruut meelde ja ta rebis end mõneks ajaks Margoti (keda kehastas EW toonane missivõistluse võitja Nadežda Peedi-Hoffmann) püünistest, aga ega himur neiu jätnud - meelitas kirja ja telegrammiga tahtejõuetu Antsu Pärnusse ulaelu elama. Pärnus selgus Eskola õnneks tema kallima tõeline pale - Rannahoones tantsu vihtudes tervitasid Margotit kõik kohalviibinud mehed ja nii nagu lehtsaba saatus peabki olema - Eskola lahkus püstipäi, kaabu peas ja kohver käe otsas tilpnemas.
Film omakorda ärgitas näitlejaid guugeldama ja nii see õhtu kultuuriheerostega tutvudes möödus:)
Nõnda see algas - on ju noor Eskola kena! Pilt Eesti Filmiarhiivist.
No comments:
Post a Comment