Reede oli igati armas ja pisut ka raju kuni hetkeni, mil taipasin, et autos kuskil "taga" helisev telefon reisis tegelikult hoopis auto katusel ja järgmise pöördega pudeneski maha. Koju jõudnult üritasin end veenda, et "taga" on ikkagi kusagil istme ja põranda kandis või esi-ja tagaistme vahele koondunud kultuurkihis, tuhnisin seal ööpimeduses kuni mälus sähvatas valusvalge hetk, mil panin telefoni jope selgaajamiseks auto katusele ja enam sealt alla ei võtnud. Keskööl tagasi Mustamäe poole kihutades meenus harras nõuka-aeg, kui samamoodi reisis minu rahakott - oli nagu kleebitud "Žiguli" katusele ja kaduma ei läinud. Aga ehk polnud ma tollal nii Schumacher, igatahes telefoni, hoolimata mitmekordsest tänava ja mururiba kummardamisest, ei leidnudki.
Kuna inimene on ilma sotsiaalmeedia innustava taskujõuta täiesti abitu, on nüüdseks mu "Huawei" täidetud igast virtuaalprahiga ja mina taas mobiilne:)
Pildil on kenasti kokkuvõtvalt näha, mida on vanemas keskeas mehele vaja - mõistvat naist, leak-uriini mähet ja mobiiltelefoni!
Huvitavat elu elavad su telefonid. Üks lõpetas oma elu vist vetsupotis.Kuskilt kaugelt nagu meenub midagi.
ReplyDeleteMul on ükskord vedanud ühe rahakotiga, mis oli sõitnud auto katusel Klooga-randa välja ja seal lõpuks oma sisu teele poetanud. Terve sõidutee oli eurosid täis. Muidugi ka autojuhiload ja ID kaart. Mees oli igatahes väga rõõmus ja leiutasu oli päris helde.
Otsisin ujuma õppida sooviva teslefoni postituse üles - ikka ellu jäi, pisut vett läks kõrva:P
ReplyDeleteKas su andmed telefonist olid ikka pilve peale laaditud või kontaktid kuhugi mujale kopeeritud? Minu telefon tuletab seda varukoopia tegemist mulle kogu aeg meelde, aga ikka jätan tegemata. Kuni ükskord juhtub nii nagu sul ;)
ReplyDeleteEsinduses sebis müügimees kuskilt kõik välja, kadunuks jäid sõnumid ja mõned eri-ikoonid:)
ReplyDeleteMina olen paraku dumbuser...