Esimene sada - kuueteistkümnes

Kuueteistkümnes – esimene abielurikkumine

Neljandal kursusel abiellusin Merjega - Tartu tudengiga, kellega tutvusin esimesel malevasuvel. Sõru rühmas me otseselt paar polnud, aga peale avaõhtu “sapsaka” lisaks veel mõned korrad ikka pattu langesime. Samas üritasin ma ise laial rindel tüdrukud ette võtta ja ega Merjegi mingi vooruse verstapost polnud – Väinamere rühmade kokkutulekul nägin teda paaril korral erinevate poisiga telki nahistama kaduvat. Kõigest hoolimata olin just mina see, kes esimesena kirja Tartu poole teele pani ja paari päeva pärast postkasti avades üsna üllatunult “Loomingu Raamatukogule” lisaks sealt ka neiu Merje kirja leidsin. Käisin paar korda tal Tartus külas, mahtudes ööbima “vana Pälsoni” kitsale reformvoodile, kus muidugi igasugune suksutamine oli välistatud, sest voodi kägises vähimagi liigutuse peale nagu haavatud hunt ja kolme toanaabri pead tõusid uudishimulikult patjadelt. Merje käis ka Tallinnas, kuid ega meie kahetoalises korteris palju rohkem privaatsust polnud - minu väikeses, kümneruutmeetrises toas sai hiirvaikselt askeldatud ja paraku jäi nii mõnigi kord tunne, et mu ema kuulas ukse taga. Mõnikord oli suhtluses mitmekuiseid pause, küll jättis tema mõnele mu kirjale vastamata, küll oli minul mõni kiire ja kerge armulugu käimas nagu näiteks järgnev – minu kuueteistkümnes naine.

Kuigi meie kursusel polnud heaks tooniks oma rühma tüdrukutega sebida, siis sõbralikult läbi saime ometi ja pidu käis pidevalt. Nii sõitsimegi neljanda kursuse kevadel naistepäevapuhuselt põhjarannikule – kursavend Merks (Võrust instituuti tulnud Meinhard) oli mingilt majandilt sebinud kunagisse vesiveskisse ehitatud puhkemaja. Merksi isa oli omaaegses parteiladvikus tähtis tegelane ja toona oli telefoniõigus sel tasemel, et kui Merksi isa alles mõtles punase telefoni ketta keerutamisele, sätiti puhkemajas-veskis juba valged laudlinad lauale! Kohale pidi vaesed üliõpilased vedama majandi buss, aga kui Akadeemia tee parklasse polnud tunni jooksul pööranud ühtegi bussi ja poiste kõrvad “tekli” serva all hakkasid juba lillakat tooni (sest kesse raatsis talvelgi teklita käia) omandama ning kaasaveetava viina varu tikkus ähvardavalt vähenema, otsustasid aktiivsemad tegelased paar neiukest tänava veerele hääletama saata. Elus esimest ja ka viimast korda kogesin, et bussi hääletamisel võib edu olla – juba esimene sõiduk, mille ette meie vaprad amatsoonid kätega vehkides karanud olid, pidas lörtsilumme vagusid vedades kinni ja lühikese kauplemise järel leppis bussijuht kahekümne rublaga ning sõit põhjarannikule soojas bensiinilõhnalises LAZ-bussis võis alata. Hoolimata eelnevalt külmetades ärajoodud alkoholikogusest, oli kogu seltskond joobes pigem kergelt hääletatud bussist, noorusärevusest ja eesootavast ägedast peost. Nööbiti lahti uued pudelid, hõbehääl Reimo plõnnis kitarri ja tüdrukud kogunesid tema ümber parve. Oluline oli olla seltskonna liige, sel hetkel polnud vahet, olid sa poiss või tüdruk.

Peale paari vale teeotsaga seotud eksirännakut jõudsime kohale, pahur tädike (oli ta ju oodanud meid juba üle tunni) ulatas võtme ja luges sauna kasutamiseks sõnad peale, lükkasime lahti maanteepervele kaldu ja kinni vajunud bussi ning tormasime rüsinal, jooksult talveriideid seljast heites soojaksköetud kaminasaali. Tänu Merksi isale oli majand katnud ka lihtsa külmlaua, meil jäi vaid istuda, sõiduga soojaks läinud pudelid all-korrusele sauna juurest möödavoolavasse ojanirekesse uputada ja külmetavad varbad kaminale lähemale sirutada. Sõime-jõime, keegi kadus sauna, keegi kukkus juba sealsamas laua taga ära ja veeti kolmandale korrusele magama, aga enamik üritas igaüks omal viisil Reimo kitarri saatel tollal populaarseid seltskonna-ja lorilaulukesi kaasa üürata. Laulsime ühe lauliku laulud ära, törtsu teisestki, aga siis tahtis kitarrist sõrmi puhata ja makile lükati diskokassett sisse. Kuidagi sattus mu rinna peale naalduma meie kursa üks vanematest piigadest – Juuli. Tüdruk oli pärit Karksist, kaks korda edutult üritanud sisseastumist küll mehhaanika-, küll ehitusteaduskonda, majanduse eksamid olid siis lõpuks need, mis neiul kõrgemat haridust omandama lubasid ja nii oligi ta “kolmedega” end vedanud juba neljanda kursuse keskpaika, diplomi sinine serv igatahes väreles silmapiiril!

Juuli kohendas ühe käega rinnahoidjat, teine oli endiselt mu kaela ümber, tundus, et tüdruk on üsna purjus. Tammusime sobimatult Boney M muusika saatel, ümberringi kõik kargasid, et põrand vappus.

“Tead, rühmavanem, sa oled alati mulle meeldinud!” õhkas Juuli mulle kõrva. Ma ei osanud sellise ülestunnistuse peale midagi öelda, pealegi oli Juuli meie rühmas küll viimane tüdruk, kelle peale romantiliselt mõelda. Lühike tume poisipea, laiad puusad, alati irooniliselt veidi viltune suu ja suurevõitu nina. Samas oli temas mingit arusaamatut seksapiili, mis nii mitmeidki poisse kolmandasse ühikasse tema kolmanda korruse ukse taha viis. Nüüd surusid selle seksapiili suured rinnad üha enam mu rinnakorvi alla ja minu väikemees liigutas end püksitaskute vahel omatahtsi.

“Miks ka mitte,” arvasin ja libistasin parema käega piki neiu selgroogu üles-alla ja korraks ka üle tuharate. Kätt ära ei lükatud, Juuli nohises mu kurguaugus ja tema maatüdruklikult pontsakate sõrmedega käsi puges selja taga mu püksivärvli vahele.

Kui me teineteisest lahti laskmata, kitsal pööningutrepil vaevu kõrvuti mahtudes, kolmanda korruse magamiseks kohandatud

veskiruumis madratsile langesime, oli neid sõrmi, millega nööpe-haake avada juba vähemalt kakskümmend. Riided langesid seljast ja hoolimata hilistalviselt jahedast ruumist polnud mulle peale vaja midagi muud peale kuuma noore naise.

Peale kiiret ja kirglikku kopulatsiooni vedisime armurõõmust jahtunud ihu peale külmad rõivad ja sõnagi vahetamata, hoidudes teineteisele otsa vaatamas, naasime seltskonda. Tundsin end täiesti kainena ja Tartus resideeriva abikaasa peale mõeldes liigahtas korraks ka südametunnistus. See oli mu esimene abielurikkumine, mis ei jäänud muidugi viimaseks.

Juulaga rääkisime järgmine kord pikemalt alles stuudiumi lõpupeol “Pirita” restos, kus ta mu liibukale kutsus ning põskede õhetades tunnistas, et meie kursuse kümnest poisist olin mina olnud viimane, kelle ta enda armuvõrku mässis.

    Pildil oleme just bussi hääletanud. Poisid on juba bussis, tüdrukud seisavad viisakalt järjekorras, Juuli tagant neljas. Taamal TPI majandusteaduskond.