Majanduskorüfee (minu isikus) kutsuti Kivimäe kooli rääkima ettevõtlikkusest ja ettevõtjaks saamisest. Paarkümmend viienda klassi pägalikku tegi paarisaja eest häält ja ainult pärisõpetaja ähvardus neid peale tunde jätta jahutas pisut viimase tunni ülekeevaid tundeid.
Tegelikult oli lõbus - minu viimasest klassi ees õpetajana seismisest oli möödas akuraat kakskümmend neli aastat ja kindlasti on väga palju selle ajaga muutunud. Viisakalt öeldes suhtlesid lapsed vabalt, samas oli sirge silmavaatega põnne, keda nii mõnigi küsimus tegelikult ka huvitas.
Mitmed lapsed olid ühel või teisel kombel juba tööd teinud ja selle eest (ilmselgelt mitteametlikult) ka tasu saanud. Rõhutasingi töökasvatuse olulisust, õppimise tähtsust, keelteoskust, motiveeritust. Kui olin selgitanud viimase väljendi tähendust, küsis üks naks poiss, mis ma arvan sellest, et lapsevanemad teda hea hinde eest rahaliselt premeerivad. Ma ei arvanud igaks juhuks midagi, ise ma sellele libedale teele ühegi lapsega läinud pole.
Lahkudes lohutasin välisuksel kõõluvaid tegelasi viisakalt:
"Nägemist, noored!"
Vastus oli sama viisakas:
"Nägemist, vana!"
Keda täpsemalt huvitab ja kes tahab kah kooli minna - tagasikooli.ee
Pildil Kivimäe kooli kingitus külalisõpetajale:)
ja, ma ka alustasin tööl õppejõududega suhtlust sõnadega: tänan, et olete nõus oma teadmisi ja kogemusi tudengitega jagama.
ReplyDeleteeks natuke muidugi raha ka, aga enamasti on see ikka missiooni- ja vastutustunne tuleviku ees, mis neid auditoorimi ette oobi. äge, minu arvates nii tänuväärne ja ilus.
Nii on. Kui ma nüüd klassi ees seistes oma nime tahvlile kirjutasin, tuli korraks meelde aastatetagune medalitest kilisev-kolisev sõjaveteran, kes käis meie koolis Tallinna "vabastamisest" rääkimas, aga see tunne läks kiiresti üle. Teine aeg, teised inimesed.
ReplyDelete