Help!

 
 Biitlite taasühinemine toimus suurema kisa-kärata aasta eelviimasel päeval Alexela kontserdimajas. Rahvast oli pigem hõredalt, ka parter polnud viimse kohani müüdud. Publikum pigem vanapoolne, mitmeid tuttavaid, palju prominente. Lavakujundus ja poiste riietus oli taotluslikult minimalistlik, räägib ju biitlite muusika iseenda eest. Esimeste lugude kõlades jäi minus urgitsema tilluke kahtluseuss - kas poisid ikka veavad välja? Samas peab aru andma, et tehnika oli kuuskümmend aastat tagasi hoopis teine, pillide kõla ja helitehnika võimalused samuti, rääkimata lindistamisest. Kodus kuulasin kohe üle minu ainsa biitlite originaalvinüüli "Let it be" aastast 1970 ja nautisin Pauli ja Johni nasaalmahedaid hääli.
    Tegelikult jäin aastalõpu meelelahutusega täiesti rahule. Liikuvate piltidega aitas youtube.

Teise osa. Esimene õrritaja

Viiekümne viies, viiekümne kuues – veel kaks kursaõde.

Kursakaaslastega kohtusime ikka siin ja seal – küll olime kellegagi samal objektil alltöövõtjateks, küll kohtusime kursaõe ja tema mehega suveteatri etendusel või Estonia teatris aastalõpuballil. Vabariigi aastapäeva vastuvõtul oli vilksatanud kooliõdesid ja -vendi, aga seni veel mitte kursa-või klassikaaslasi. Täies koosseisus polnud meil kunagi õnnestunud kokku saada – kursus oli üsna laiali üle kogu Eesti. Kaks esimest kokkutulekut möödus üsna tagasihoidlikult ja osavõtjavaeselt, aga nüüd , ümmarguse aastapäeva puhul otsustasime korraldada grandioossema ürituse. Kutsusin orgkomitee - paar semu ja mõned tüdrukud õhtustama Nõmmele, Alfredi pubisse. Kaheksakümnendate lõpus avatud kitsukesest valuutapoest oli saanud mu kodukõrts, kord nädalas käisin ikka õhtusöögil, enamasti Anjutaga, aga ka mõni samas kandis elav kursavend oli aeg-ajalt abiks. Eriti meeldis mulle ainulaadselt Alfredis kasutusele võetud liitrine õllekann. Nii isane oli ligiastunud ettekandjaneiule öelda:

“Mulle palun kaks meeste õlut!”

Kes joonelt mõikas, sai hiljem priske jotsi. Kui instituudipäevil oli kindel taks stipipäeval Vaksali õllekas kuus kannu õlut ja karbonaad, siis ega üle kolme meeste õlle ei läinud nüüdki. Moe pärast mekutasin muhkema lihaprae korral pitsikese head viina ka kõrvale.

Jõudsin esimesena, sättisin end kuuesesse aknaalusesse lauda ja enne veel, kui praadi valima sain hakata, kõpsis külma märtsiõhtut sisse pahvatades pubisse Siret, meie siresäär. Vaatas otsivalt ringi, märkas mind ja astus ligemale.

“Kuhu siin mantel pannakse?” küsis ta tervituse asemel. Viipasin nurgas seisva stange poole ja ajasin enda meeterüheksakümmend püsti. Ega me polnud peale lõpetamist kohtunudki, Siret suunati Jõgevale mingile kontoritööle, olevat seal abiellunud-lahutanud, laste kohta olin kindlasti mingeid kõlakaid kuulnud, aga ei tulnud meelde. Pidin ettevaatlik olema. Meenus ka tore õhtu Peipsi ääres ja mõttes muheledes hoidsin Siretil mantlit seljast aidates tema õlgu mõned hetked oma kämmaldes. Veri tuksus küll. Minul ikka, kuidas temaga, ei tea öelda. Kaua me kahekesi kudrutada ei saanud, hilinejaid tilkus tasapisi juurde, aga Sireti kahe poja nimed jõudsin ikka ära kuulda. Poistest olid kohal Ain ja Ago, vana dessantnik. Neil Maiega läks kuuldavasti kenasti, tööalaselt paraku mitte nii väga – Ago oli endiselt samal ametikohal, millele ta suunamise sai, ei mingit edutamist. Samas ehitas majand juba kaheksakümnendate lõpus noortele spetsialistidele kuuetoalise eramu ja lapsigi oli soetatud tublisti üle Eesti keskmise – koguni viis. Selle uudise peale mul korraks kihvatas sees ja otsustasin, et kui koju jõudes olen kainusekontrolli läbinud, räägin Anjutaga järelkasvu teemal, seni polnud ta minu teemakohastele sõnavõttudele eriti külge haakinud.

Pimenevas kevadõhtus möödus aknast tuttav kuju ja hetke pärast uksele ilmunud Kati-Riin tekitas minus kerge paanikalaine – mis pagana seksisemude kokkutulek see olgu – mõlema seni kohaletulnud naistega olid mul mingid ühised voodimälestused. Õnneks hiilis Kati-Riinu selja taga Kerli, meie häbiplekk – nagu kursusejuhendaja, vana dotsent Harri teda nimetas. Häbiplekk ei saanud nimelt esimese hooga diplomi kaitsmisega hakkama ja vähe sellest – ka suunamisjärgne töökoht ei võtnud teda vastu ning nii pidigi saare piiga endale ise töökoha otsima. Mingis Hiiumaa ettevõttes ta igatahes töö leidis ja kodusaare kargus kinkis piigale veel pojagi. Häbelikust ja eraklikust Hiiu tüdrukust oli saanud kena varakeskealine naine – juustes toonisid heledamad triibud, meigiga oli ka pisut liiale mindud. Kui naised lauda istusid, sain aru, et mõlemad – nii Kati-Riin kui Kerli olid juba üsna vindised.

“Noh poisid, tellite meile jooke ka või peame ise valima?” uuris hiidlannast bravuuritar silmi volksutades.

Vaatasin Kerlile pikalt otsa, tüdruk ei pööranud pead ja tegi veel silmagi. Mulle meenusid pooletunnised autosõidud ühikast vanasse peahoonesse, kus me käisime dotsendist juhendaja pool ühise diplomitöö teemat viimistlemas. See hakkaja naine ei meenutanud küll toda hädaldavat ja murelikku pisikest Kerlit.

“Mulliga või mullita jooki?” uurisin naistelt ja siirdusin siis leti äärde tellimust esitama.

Kui suuremad taldrikud olid ära viidud, toetasime küünarnukid lauale ja üritasime kokkutuleku teemal pidepunkte leida. Kraamisime ka telefonid välja, helistasime neile, kelle numbri leidsime ja piinasime infotelefoni neidusid. Tunnistan, et piilusin teiste aparaate – ikka veel kestis aeg, kui mehe (aga ka naise) edukust defineeris väiksem ja värvilisem mobla ning suurem ja mustem maastur. Mina päris tipus polnud – akna taga seisev autojurakas oli küll musta värvi, aga ikkagi põhimõtteliselt kastikas, ka telefon oli mul täiesti keskmine Ericssoni mudel. Samas Kati-Riin oli kohale toodud Mersu leekivpunase nelikveolisega ja ka tundmatut marki telefon mahtus kenasti peopessa ära.

“Mees ostis,” teatas mu kunagine sõbranna, nähes mind tema telefoni piidlemas. “Auto ostis ka!”

Väljend “mitu kilomeetrit peab selleks mehe munni imema” tuli alles hiljem, aga midagi taolist mu rikutud mõttemaailmast läbi vilksatas.

Saime telefoni otsa kaksteist inimest. Meie kuus juurde ja üksnes kahest poisist ei teadnud keegi midagi. Üks oli pööranud peatselt peale lõpetamist humanitaarlainele, õppis selgeks rootsi keele, praktiseeris nii kodumaal kui keelekeskkkonnas ja kuuldavasti oli ametis diplomaatilisel tööl. Teine – parteibossi võsuke Merks, oli kadunud isakese mahitusel Kagu-Eesti põhjatutesse laantesse ja ka infotelefoni neidudel ei õnnestunud temast ühtki jälge tuvastada.

Kui pubi kitsukesele lavale hakkas süldiduo end paika sättima, oli Ain juba lahkunud. Jäime Agoga kahekesi kolme naise vastu. Nagu ennemuistsetele aegadel, hakkas kerkima küsimus, kellele mees, kellele näpud.

“Sa tantsida ikka oskad veel?” uuris Kerli muiates. Ajasin end püsti, jalgeis oli särtsu küll ja enam. Bänd alustas rütmika looga ja peale meie polnud põrandal veel kedagi. Teise loo, maheda liibuka ajaks tuli põrand seevastu tantsijaid täis. Kursaõde litsus oma lahjad rinnad mu ribide alla ja sättis sõrmed selgroole ristpistesse.

“Nii tore on kõigiga kokku saada,” karjus Kerli mulle kõrva. “Miks sa Hiiumaal mul külas pole käinud?”

Ei osanudki sellisele naljakale küsimusele vastata. Hiiumaal olime malevlastena ehitanud mitmeid-setmeid hooneid, aga need paar korda, kui juba edasises elus erinevate naistega saarel kruiisimas käisin, ei tulnud tõesti selle pealegi, et uurida kursaõe elu-olu.

“Teekski trehvunksi Hiiumaal, sul hea ligi tulla,” pakkusin ettevaatlikult liibuka lõppedes. Kerli ei kavatsenudki lauda tagasi minna, noogutas mu ettepaneku peale ükskõikselt ja võttis mul hoopis käest kinni ning tiris baarileti äärde. Baarman segas minu targal juhendamisel jääga jahutatud klaasidesse kaks õunamartiinit ja viisist, kuidas Kerli enda klaasiga kiirelt ja kadudeta toimetas, sain aru, et tema peas oli kokkutulek juba alanud.

“Kati-Riin lubas mu enda poole majutada, neil on suur maja – kaheksa tuba,” luksatas Kerli tühja klaasi letile asetades. Vaatasin meie laua poole – Ago lõbustas kahte kooliõde ja meist nad ilmselgelt puudust ei tundnud.

Haarasin stangelt oma karvase piloodijope ja Kerli mantlikese.

“Tule, ma näitan sulle oma autot!” krabasin Kerlil käest ning üleriideid selga heites astusime paari sammuga välisukseni. Naine ei vaielnud vastu, korraks tikk-kontsadel tasakaalu kaotades tipsis ta mu sabas. Kastikal olid korralikud astmelauad, ka naisterahvas sai kõrgel asuvasse kabiini ilma seelikut määrimata. Kalpsasin nobedalt ümber auto ja kiiruga tahavaatepeeglisse kiiganult keerasin süütevõtit. Sealsamas, kohe peale kurvi, teadsin olevat tühja platsi ja kes meist siis poleks äärmise vajaduse korral vindisena rooli istunud.

“Äge auto,” arvas Kerli ehtsast nahast armatuurlauda silitades. “Nii suur.”

“Ameeriklane,” mühatasin asfaldilt alla keerates ja kalmistu müüri kõrvale parkides. Jätsin diisli podisema, võttis veidi aega kuniks kabiin soojenes. Pisut rabedalt nihkusin laial nahkistmel kooliõe poole ja asetasin kevadiselt külma käe ta kaelale. Kerli lükkas pea kuklasse, aheldades nii mu käe peatoele ning avas kutsuvalt huuled.

Selle poolest on nahast istmed muidugi head, et mingeid plekke ei jää – tõmbad korra kaltsuga üle ja puhas!

Kui kõrtsi kitsukesse parklasse tagasi manööverdasin, oli topeltkabiin lõpuks soojaks läinud.

“Noh, kokkutulekul käidud?” uuris häguse pilguga Kati-Riin.

“Jah, Kerli tahtis autot proovida, tal oleks seal saarel hea sellisega ringi kärutada,” vastasin neutraalselt ja liikusin baarileti äärde, et uued joogid tellida.

Mai lõpus veeresimegi, kes kuidas, Hiiumaa poole. Tankiveo-praame enam polnud, liinil liiklesid mingid läänest ostetud vanad parsad. Naised olid sebinud ürituseks rannaäärse kahekordse puhkemaja, muidugi sauna ja kümblustünniga. Lisaks peahoonele oli rannakadakate vahele puistatud ka lihtsaid kahe narivoodiga telkmajakesi. Ilm oli kevadiselt kaunis, päike säras, meri loksus vastu rannakive ja Ain keris lahti tapeedirulle, millele olid trükitähtedega maalitud majakestes toimuvahakkav, nagu:

“Seksimaja”

“Sugumürsu kodu”

“Kergemeelsed naised”

“Sugu elu-olu”

Lisaks oli kavalpeal pakkuda kahepäevase kokkusaamise programm, mille oluliseks osaks oli segapaarisvõimlemine, ka paarid olid määratletud. Minu paariliseks pidi saama pooleteise aastakümnega märgatavalt priskust kogunud Kertu – kissis silmade ja muigvel suuga läbi elu lõikav ehe blondiin, kes veel mehelegi polnud saanud. Tirisin oma matkakoti meile määratud majakesse, mille ukse kõrvale oli Ain jõudnud juba knopkadega trukkida sildi “Sugumursu kodu”, keegi oli ü täpid kavalalt korrektoriga üle mökerdanud. Oli ikka inimestel tahtmist kontoritarbeid kaasas tassida!

Istusime terrassikesel, libistasime laisalt õllekest ja nappe lauseid vahetades kommenteerisime, kuidas kursakaaslased end majakestesse jaotavad.

Õhtuks kogunesime peamaja suurde tuppa, kuhu korraldajad olid katnud korraliku laua, ikka ehtne maavärk – hapukapsas liha ja kartulitega, lisaks erinevad salatid, seenekesed ja muu suupärane. Viinapudelid pärlendasid, õllepurgid higistasid ja Raigo timmis juba kidrat häälde. Tasapisi moodustusid huvigrupid, lärmakama ja hakkajama meeskodanikuga eesotsas. Istusin suuremalt jaolt omaette, vahepeal käis Kati-Riin isegi küsimas ega ma haige pole. Teisest laua otsast heitis oma sinisilmadest kuumi laserkiiri minu poole järjest vindisemaks jääv Kerli ja et mitte kiusatusele järele anda, viipasin Kertule:

“Tuulutame päid!”

Õhtu tikkus jahedaks ja loomulikult pakkusin õhukeses särgis lõdisevale neiule oma jakki, käegi panin ümber õlgade. Jalutasime veidi mere poole, leidsime suure kivi ja sättisime end sellele istuma. Meri oli rahulik, üksnes virvendas veel äsjaloojunud päikese viimasid värve.

“Kivi on külm,” kaebas mu kaaslane ja ronis mulle kaksiratsa sülle.

Kui see polnud kutse, mis see siis oli? Tundsin küll, et pole veel “sugumursunduseks” piisavas konditsioonis, aga õigel ajal meenus õrritav ütlus naiste narrimisest valel hetkel ja nii ma Kertu pehmeid puusavolte lugema hakkasingi.

Nii nagu viisteist aastat tagasi, tuias ka nüüd Ain kadakate vahel, aga sedapuhku oli ta seltsiliseks leidnud Kerli – no muidugi, tüdruk tunneb ju kodusaare dendroloogiat läbi ja lõhki! Hiilisime naeru mugistades häälekalt suudlevast paarikesest mööda, õkva oma majakesse. Voodeid polnud aega valida, juba lendas nurka Kertu pluusike, kuidagimoodi sain jalgadega põtkides lahti oma teksadest

“Tekki pole vaja,” kahises naine, kui üritasin oma külmetavale tagumikule palakat peale vedada, ja sättis enda ise mulle tekiks. Selline häälekalt lainetav pehme naine oleks äratanud ka märksa jahedama mehe kui mina hetkel olin ja mõne minuti pärast kuulis pool Hiiumaad emahundi kireulgu. Midagi sellist polnud ma veel kunagi kogenud!

“No nüüd olen ma siis ka klubi liige!” teatas kursaõde rinnahoidjat selga kohendades. Minu küsivate silmade peale sain selges, et rõõmsameelsed kaasõppurid olid juba stuudiumi ajal levitanud kuulujutte minu enneolematult suurest…. menust naiste-neidude seas ja Kertu oli tõsimeeli kartnud järjekorras viimaseks jäämist.

Kui mõne aja pärast saunas siivsalt poolriietatult kuumal laval koos ülejäänud seltskonna liikmetega kõrvu istusime, mõtlesin viimaste siivsusriismetega tõsiselt oma renomee parandamisele, aga sel õhtul oli seda veel vara alustada ning äsjasugutatud mehe omanikutundega panin käe Kertu tulisele puusale ja vähe sellest – isegi liigutasin seda üles-alla!

    Pildil oleme jalgupidi koduses Väinameres, mina paremalt teine.

Töölisklass lõõgastub

Tähelepanu - peremees maksis, aasta oli ju hea:)

Motojõuluvanad. Külalispostitus

   Hea sõber, kursavend ja motovana lubas avaldada ilusa jõululoo. Siin see on:

MOTOJÕULUVANAD 2019

Algus.

ON ÜKS IMELINE KUU

SAAB KÜÜNLAD KÜLGE KUUSEPUU

JA TIPPU HÕBEDASE TÄHE

TAEVAS NEID EI OLE VÄHE

See paber on mu ees laual. Poolik A4 leht, valge, luuletus kirjutatud trükitähtedega kasvataja poolt.

Eile luges seda mulle üks teismeline poiss, vast 11, 12 aastane. Puudega. See oli meie esimene peatus. Puuetega laste kodu Mustamäel Keskuse tänava lähedal. Seisin esimese korruse avaras eesruumis välisukse lähedal. Meid punakuubesid oli palju, osa jäi välja ootama. Kasvatajad tõid lapsi meie juurde. Igale lapsele kommikott ja mandariin. See poiss oli väga õhinal, ühes käes kommikott ja teises mandariin, käed ette sirutatud. Oma kehakeele, õhina ja ette sirutatud kätega ütles ta ilma sõnadeta: „Võta Jõuluvana, ma tahan ka luuletust lugeda”. Mitmete Jõuluvanade vahel tiirutades jäi ta lõpuks minu ette seisma. Võtsin talt kommikoti ja mandariini. Poisi kõrval seisis kasvataja. Kasvataja luges luulerea, poiss kordas rea viimast sõna. Nii said ühisel jõul kõik neli rida ilusti Jõuluvanale etteloetud. Ning kommikott ja mandariin rändasid poisi kätte tagasi. Nüüd olid need korralikult välja teenitud.

Kell on 9.30, laupäeva hommik. Olen vast kolmas Jõuluvana kogunemiskohas Mustamäel Männi pargi ääres. Neid tuleb ja tuleb. On plusskraadid. Lõpuks on meid vast nelikümmend. Jõuluvanad on tublisti vaeva näinud oma ratsude ehtimisega. Kahel rattal on tagaistmele monteeritud väike kuusepuu koos vilkuvatega tuledaga. Mitmed rattad on värviliste vilkuvate LED tuledega kaunistatud. Ühel vanemat tüüpi rattal on lenksu külge kinnitatud Alpi kellukesed. Jõuluvanad isegi on toredad. Osadel on pükskostüümid, teistel mantlid. Mõnel on nii suur punane müts, et mahub kiivri peale. Mõnel on selline tilluke punamüts, mis on kuidagi kleebitud kiivri harjale. Ühel Jõuluvanal on mummuline mantel. On ka üks Lumehelbeke, üleni valges riietuses, sellise kõrge ja kerge ja sportliku rattaga, mille nimi ei tule mulle praegu meelde. On üks kolmerattaline motikas, ja on korviga motikad ja on saateautod suurte kommikottidega ja mandariini kastidega. On videomees, ja on üldse kõik, mis vaja. On hea tuju.

Kuna meid on nii palju, moodustatakse kaks gruppi, üks suundub Lasnamäele, Piritale, teine Õismäele, Mustamäele, Nõmmele. Mina jään kodukandi gruppi.

Lastehaigla. Kolmas korrus. Beebide osakond. Haiged beebid on koos vanematega. Arstitädi ees teed näitamas ja rapoteerimas, mitu last ühes või teises palatis on. Jõuluvanad hargnevad ja teevad oma tööd. Beebid ei saa veel aru, aga vanemate näole tuleb naeratus kommikotti vastu võttes.

Rocca Al Mare kandis ilusad pruuni laudisega majad, lastekodu. Nõmme turu kõrval turvamaja ja lastekodu, Männikul Pihlaka tänava lastekodu, Paldiski mnt ja Mooni tänava ristmikul lastekodu. Lapsed ja kasvatajad rõõmsalt aknal lehvitamas. Mootorratturite grupi liikumisel on omad reeglid. Üritame koos liikuda. Kui kolonn hakkab ristmikku ületama, blokeerivad paar osavat ja kiiret Jõuluvana kõrvalsuunast liikuvate autode tee, et ka kolonni saba jõuaks üle ristmiku, mõnikord toimub see punase tulega. Kui Motojõuluvana näeb kõnniteel väikest last vanemaga, eraldub ta grupist, peatub lapse juures ja annab lapsele kommikoti. Sõidame mööda Sõpsruse puiesteed teises reas kesklinna poole. Üks minust eespool sõitev motojõuluvana on saanud kontakti kõrvalsõitva autoga, kus on lapsed. Autojuht kerib tagumise ukse aknaklaasi alla ja motojõuluvana üritab kommipakki liikumise pealt avatud aknast sisse visata. See on tsipa raskem ülesanne, kui laskesuusatamises märgi tabamine, mõlemad asjad ju liiguvad. Kommikott maandub õnneks auto katusel ja jääb sinna pidama. Auto peatub ja kommikott jõuab lasteni.

Väike supipeatus „Madallennu” nimelises motoklubis Madara tänaval. See on nagu filmis. Lae alla riputatud motikad, mis igatsevad restaureerimist. Bullerjan sooja andmas, termoses maitsev supp, kohvimasin, pirukad, mõnus sumin, ühispildistamine. Koondame jõud suureks finaaliks, vanalinn ja Raekoja plats.

Tungime vanalinna Suurtüki tänava kaudu. Varasematest vestlustest jäi kõrva, et ühel autol ja ühel motikal on sissesõiduluba olemas. Vanalinna vallutamiseks on kaks grupi taasühinenud. Kell on vast kolme kanti tiksunud, vanalinna tänavatel palju igasugu rahvast liikumast. Kui motojõuluvana näeb last vanemaga, siis ta peatub ja ulatab kommipaki. Kõik on tore. Jõuame õnnelikult Raekoja ette. Mootorid stopp ja tööle. Jõuluvanad laevad saateautolt oma seljakottidesse kommikotte ja hakkavad lastele jagama. On palju elevust ja rõõmu ja nalja ja pildistamist. Mina pole Mel Gibson ega Christiano Ronaldo, aga tuleb mulgi oma fotosessioonid ära kannatada, enamus välismaiste turistidega. Ja siis nad tulevad. Kollavestid. Selja peale on kirjutatud POLITSEI. Aga meid on rohkem. Koondume üheks löögirusikaks. Vastasseis. Punakuued ja kollavestid. Publik jääb huviga vaatama, mis toimub. Üks daam tuleb ka minult selgitust pärima. Umbes nii, et kas Mart Helme lubas ? Ma vastan lühidalt, et Jõuluvanadel pole luba vaja. Füüsilist kontakti kahe leeri vahel ei toimu. Vanas Hiinas oli nii, et kui omavahel sõditi, rivistati sõjaväed vastakuti. Pealikud said keskel kokku. Vaatasid väed üle, leppisid omavahel kokku, kumb on tugevam ja sellel anti võit. Ning mindi ilma verevalamiseta lahku. Ka meie pealik on asjalik, pikka kasvu tore mees. Nii ta siis ühe pisikese kollavestiga olukorda arutab. Kuna vahepeal on kommikotid tühjaks saanud, on meil aeg lahkuda. Pealik annab korralduse mootorid käivitada. PUNAKUUBEDE VÕIT. Kõik motikad käivituvad. Ilusa auringiga jätame Raekoja platsi seljataha.

RÕÕMSAID PÜHI KÕIGILE !

Pannonia Jõuluvana 22.12.2019

Diagnoos

 

 Kui nina hakkas viltu kiskuma, silma alla tekkis ploomisuurune hematoom ja ala-ning ülalõualuus visiteeris mind hulkuv hambavalu, läksin lõpuks perearstile külla. Too oli kolinud, suisa kolmandal korrusele. Kujutasin ette, et äkkvisiidi korral pean tundide kaupa istuma ootejärjekorras, aga järjekorda polnudki! Vaevalt sain toolile istuda, kui arst kabinetti vupsas, mul kaabu peast käsutas ning kaabu alt ja kõrvalt katsuma hakkas. Kõrva tagant katsus ka. Siis uuris, mis värvi mul tatt on ning tahtis suhu vaadata. Ütlesin, et pistsin just autos sinise tableti suhu, mille peale mõlemad naisterahvad, arst ja pereõde, teadvalt muigasid. Muidugi - vanemas keskeas meesterahvas, peab juba keskpäeval sinise tabletiga alustama, et õhtuks abikaasaga naks olla. Minul oli keelel mynthoni kurgutablett! Arvasime ühiselt, et mul on põskkoopa põletik ja jooksin apteeki antibiootikumide järele. Arst hõikas veel kaasa, et kui lõust rohkem paiste läheb kohe EMO-sse läheksin.
    Ega ma sellega piirdunud. Kuigi hambad tundusid terved olevat (arvas ka arst peale sinise tabletiga määrdunud suhu vaatamist), saatsin ikkagi oma ihudentistile sõnumi. Vastus tuli kiirelt - töötan Soomes, tagasi jõuluks. Pidin hambakliiniku retseptsioonineidude peal jällegi oma ürgmehelikku veenmisjõudu kasutama, et kohe ette pääseda. Sattusin kerge aktsendiga eesti keelt rääkiva noormehe kabinetti. Pudipõll seoti kaela, prillid pähe ja arstinoormees asus hambaid koputama. Oli valus küll.
Minu meeleheaks koputas ta korra veel. Nüüd oli valusam. Röntgeniaparaadi olid nad ka uue hankinud. Seal seoti suurem ja raskem pudipõll ette ning rõntgenid sursisesid rõõmsalt läbi mu lõualuu. Kabinetti naastes oli pilt juba arvutiekraanil ja dentist uuris seda hoolega. Sekkusin diagnoosiprotsessi ja arvasin, et kahe juure all on kerge põletikuvari. Seepeale ajas arst mu taas toolile lamama ja koputas veel kord hambaid. Tehti veel KAKS pilti, targemaks ei saanud ei doktor, ei patsient. Arstlik läbivaatus päädis mu kihutamisega suurde hambakliinikusse, kus sai teha 3D pilti.
    Nüüd on diagnoos teada - lisaks urkepõletikule on põletik pugenud  ka kahe hamba alla.
Ootan jõulukingituseks ihudentisti Soomest, saaks vaevast lahti. Tõsi, AB kuuri mõjul on molu hakanud normaalmõõtudesse vajuma, isegi kaabu mahub juba pähe!

   Pildil üritan tungida hambaarsti kabinetti. Mina vasakul, pildilt väljas, prillidega dentist ning rohelises halatis retseptsioonineiu.

Kingad-kummikud

 
Henning Mankelli viimane raamat "Rootsi kummikud"  üllatab heas mõttes! Kui ma poleks eellugu ("Itaalia kingad") lugenud, ei saaks pooltele teemadele pihta. Tunnistan, et minu jaoks tikkusid Wallanderi lood venima ja kingad-kummikud olid ses mõttes rõõmustavad raamatud, et autor oskas enda jaoks mugavaks ehitatud kastist välja ronida. Lugesin ka teiste kokkuvõtteid ja arvamusi ning mul on mulje, et ühe-tärni-panijad on raamatut ülelehe lugenud. Millised karakterid, looduskirjeldused, vana mehe rapsimised üksikul saarel Ja siis need peas kappavad hobused! Luks-värk, ma ütlen!
Tugev soovitus!
Pildil suvalised Itaalia kingad, sobiva numbriga kummikuid polnud saada.

Jõulumüük

 

 "Esimesed sada.Segadus" eksklusiivhinnaga 7 € sinu kodukoha  pakiautomaati!
Üllatuskingitus ülemusele, abikaasale, armukesele, kallimale, fuckbuddyle, täiskasvanud pojale-tütrele:)

Ich bin eine Minister

 

 No tegelikult tahtsin ma öelda, et oleksin meeleldi minister paar päeva, aga keele-ignorantlus veab alt. Ega pikalt seda ametit pidada ei kavatsekski - ehk kuu-kaks-kolm, sellest ju piisab!
   Tahan ka vallandamistoetust, kohakaotushüvitist, igatsustasu! Kellele küll kirjutada, kuhu helistada, et oma igati väljateenitud sada tuhat karmanisse pista?
   Ah jaa - mina olen ju ettevõtja, mitte riigiametnik, ju olen iseendaga nii kehva lepingu teinud ja ametiühingusse ka ei kuulu...

   Pildil minu sekretär aastast üheksakndkaks. Tema võtaks ministeeriumisse kaasa. Suunanäitajaks!