Eriolukord

 

 Plaanisin seda tavalise reede-pärastlõunase poeskäiguna. Ähvardavalt mõjus juba vaade kodupoe parklale - autod seisid tihedas rivis, oodates kellegi väljatagurdamist. Ootasin ja ootasin, ei midagi. Pressisin siis üle äärekivi ja kahe rattaga murul sissesõiduteele välja, et lähen parem Rimisse, suurem pood ja puha. Juba kaugelt oli näha, et seis hullem kui kodupoe ees. Veeresin edasi, Selver tuli vastu - seal olid mõned vabad parklakohad juba kaugelt näha. Väikest ohumärki oleks võinud küll näha selles, et alles oli ainult üks vaba käru, aga veeresin rõõmsalt esimesse riiulivahesse, see oli puhta rahvatühi. Muidugi, tegu oli ka parfüümi-ja pudipadikaubaga. Puu-ja juurviljas oli kaalude juures saba - nii paar inimest. Loomulik, eksole! Veeresin lihavahesse ja mida asja - veerand riiulitest tühjad. Jahmunult krabasin ühe suuremat sorti kana ja suitsuvorsti. Kana oli viimane. Leivavahes olid riiulid veel tühjemad, kärudest oli moodustunud järjekord ja inimesed haarasid aeglaselt liikudes nii vasakult kui paremalt. Mina sain ainult paremalt, sest saia ma ei söö. Alkoholiaedikule lähenedes valmistusin halvimaks, aga oh imet - kogu ruumis liikus vaid üks veine valiv tädi, sain oma reedeõhtuse rõõmu vaevata kätte. Sotsrealism ilmnes taas kuivainete riiulivahes - alles üks (1) purunenud pakk pastatoodet ning paar pakki spagette. Mingeid tangusid ikka oli, aga lihtne riis oli haihtunud. Leidsin aseaineks mingi pasta-ja riisi segu. Eks näis, kas süüa ka kõlbab. Kusjuures iseteeninduskassas asjatades õhetasin õnnest nagu kuueteistaastane mina, kes oli just alkoleti mutilt riislingi välja võlunud - siuke tähtis tunne oli nagu oleks mammuti kodukoopasse tirinud.
   Ja objektil töömees, va viguvänt, minult küsima, et kas ma neile desopudeli (spreiga) ja tolmumaske ikka tõin. Kas ta siis ei tea, et meil on eriolukord?!

    Jah, just selline pilt avanes mu kodupoe ees! Kuhu veel???