Eile helistasin lapselapse sünnipäeva puhul vanemale pojale. Lapsuke sai neljaseks, sestap veel isiklikke kommunikeerimisvahendeid pole. Kui poeg peale pikemat tuut-tuut-tuututamist vastu võttis, küsisin nõudlikul häälel, et miks ta mulle toiduabi-kotti pole ukse taha toonud. Poiss oli paar sekundit vait ja palus siis korrata. Ega ma kade polnud, küsisin korra veel. Siis venis paus juba pikemaks ja enne kui ma jõudsin mõnitavalt "mök-mök" teha, arvas poeg, et nälja puhul tuleks mul sotsiaalabi poole pöörduda! Mina küll ei mõista, mis krdi pärast mul nii palju lapsi on, aga keegi süüa ei too. Ravimitest ma ei räägigi!
Arturit seevastu kostitasin kuninglikult:) Ühitasin koera-abi jalutuskäiguga kalmistule. Muidu on hea rahulik kõndida, tuult pole, värske männi-ja Männikulõhn uimastab ning üksikud vastutulijad, nähes mu salliga kõrvuni kaetud nägu, hüppasid haudade vahele peitu!
Lapseahistaja! Tekitasid talle eluks ajaks süükompleksi, mida ta peab hakkama kallite psühhiaatriliste vastuvõttudega leevendama :P
ReplyDeleteJah! Testamenti muutsin ka!
ReplyDeleteMul laps ahistab, iga päev küsib kehatemperatuuri. Vahepeal oli juba jama, sest kui muidu on hommikuti 36,0, siis ükshommik oli 36,5.
ReplyDeleteNo mida me kraadime!?
ReplyDeleteMul on täna ilma kraadimata selge, et 90 ja 40, aga kas 4,7 ka, seda veel vaatame!:)
Et seejuures siis seadust ei eira! Kahekesi ja kaks meetrit!!
ReplyDelete