Hommikusöögilauast avaneb maahommik oma täies ilus. Telekat meil siin pole, seega vaatame aknast välja. Poole kilomeetri kaugusel, põllu taga, sõidab tolmulonti keerutades kastiauto. Peatub harvesteri kõrval, kriipsujukud laadivad midagi maha-peale. Sõidab tagasi, tolmulont ka. Harvester kogub propse, laadib virna. Suur traktor sõidab peatumata mööda, ei näe kaugelt, kas veneaegne Kirovets või mingi John Deere jurakas, rohelist värvi igatahes.
Võtan kohvitassi, avan ukse, hingan ja kuulan magusat maaõhku.
Selle postituse eest eriline tänu mu maagilisele abikaasale, kes oli mingi mõtteuidu ajel (magic, ma ju räägin!) kotti pistnud isanda varuprillid. Kuigi mul on kodus prille kolm paari, lisaks tööjope taskus ühed, ei osanud ma kevadjopet selga ajades prille ümber tõsta ja lounge´i nurgas istudes nagu kott....õnnetust, ennast rumalate sõnadega kirudes, ei lootnud ma oodatagi seda õnne, et abikaasa tõstab oma käekotist kavalalt naeratades välja optilise abimehe vanemas keskeas härrale.
Au ja igavene kiitus!
Pildil muidugi meie maahommiku magic vaade:)
Näib, nagu oleks teil kõigiks kohalolekupäevadeks ilus ilm tellitud. Muru kastetakse linnavisiitide ajal, jah?
ReplyDeleteJah, koos desinfitseerimisega!:)
ReplyDeletePaari päeva pärast löön niiduki tera vurri, las siis muru oigab!