Püüan koroonatalvega teise osa kaante vahele saada. Isutekitajaks kurvavõitu peatükk.
Tuiasin
reisilaeva parfümeeriapoes, testisin erinevaid aftekaid, sekka
piserdasin ka mõne päris lõhna. Armusin headesse lõhnadesse juba
koolipoisina, kui Moskvas klassiekskursioonil käies leidsime
väiksema kambaga sihikindlalt metroo-busside ning trammidega
seigeldes üles kuulsa SDV poe. Suure nõukogudemaa pealinnas olid
nimelt mitmete sotsriikide poekesed, peitunud enamasti uute
elurajoonide paneelikate vahele ja seal müüdi vastava maa
pudi-padi, mis muul kombel meie kaubandusvõrku ei sattunud. SDV pood
oli näiteks kuulus oma tumeroheliste higipulkade, aga ka sots-saksa
lõhnavee poolest, Bulgaaria poest käidi hankimas hambapastat ja
Poola omast samuti lõhnasid ning sukkpükse. Tänasel päeval ma SDV
toodangut enam ei tarvitanud, polnud ju sellenimelist riikigi enam
kümmekond aastat olemas. Nüüd seisis kummutil viis-kuus erinevat
pudelikest – paar tükki igapäevakasutuses, paar tükki
pidulikumateks juhtumiteks ning üks-kaks eliitkasutusse, kui oli
eriti tähelepandav vaja olla! Lemmikud ajas vahetusid, üldiselt
eelistasin tugevamaid, muskuse- ja lillelõhnalisi, enamike meeste
lemmikud sidrun, puit ega ka patšuliõli mind ei erutanud.
Telefonipirinat
ei pannud ma algul millekski, olin selle laevareisi ajaks ka maha
keeranud, aga lisaks helinale tikkus mu tilluke “Ericsson”
püksitaskus vibreerima.
Peale
isiku tuvastamist teatas vanemas keskeas naisterahva hääl, et me õnnetu kuuvarbaline on surnud. Ühtlasi paluti mul ise teatada lapse
emale, sest tema telefon polnud levis. Avaldati ka kaastunnet,
kuidas muidu. Samuti tunti huvi, kas tulen väikelastekodusse ise
järele või viiakse väike pamp nende poolt morgi.
Seisin
Davidoffi riiuli eest, millegipärast on see selgelt meelde jäänud.
Edasine
pole enam nii väga selge. Mäletan, et kassas üritati mind peatada,
sest läksin läbi turvaväravate, ühes käes “Cool water”
aftekas, teises pisike telefonijunn, millest ikka veel kostus
kõnepriginat. Raputasin mind küünarvarrest pigistava turvamehe
endast lahti, pistsin telefoni taskusse, teisest taskust leidsin
kortsus viiesajase, viskasin selle letile ning sukeldusin
koridoritrügimisse.
Mingil
hetkel leidsin end viienda teki karaoke-baarist. Palusin endale
topeltviski. Üldiselt pole ma kunagi viskisõber olnud, aga
leinanapsiks kõlbas see mu meelest hästi. Baarman üritas juttu
alustada, algul soome keeles, siis inglise (ju ma jätsin inglise
härrasmehe mulje – haahhaaa), aga kui ma selges eesti keeles talle
ütlesin, et mul on lein, ehmatas ta end vait, sirutas üle leti
kaheksakandilise klaasi, tõstis korraks jäätange, ma raputasin
pead ja klaasi kaasa krabades tõmbusin pimedasse nurka, kahesesse
lauda.
Lapse
surm on sündmus, mida ükski lapsevanem ei tohiks läbi elada.
Lapsed
matavad ikka oma vanemaid, see on elukaar, kuidas teisiti. Teades
poja elulemuse variante, ei teinud ma muidugi mingeid illusioone, aga
ikkagi mõjub ka vältimatult saabuv surm kuidagi ebakohasena,
mitteõigeaegsena ja ebaõiglasena. Paratamatult mõtlesin ka
tulevikule – kuidas ma elan Anjutaga ja kuidas tema elab lapseta.
Ja muidugi ka meheta, sest mind ta ju enam ei tahtnud. Lonksasin
klaasist klõmmi ja ei kujutanud kuidagi ette, mil kombel seda
naisele teatada. Pisarad hakkasid voolama. Pea oli tühi, ühtegi
mõtteuidu polnud. Hea kerge oli vaikselt nutta, peas läks
selgemaks. Klaas sai tühjaks, viipasin baarmanile. Kuna kundesid oli
vähe, toimus lauasteenindus. Sõnadeta. Tõmbasin rahakotist esimese
ettejuhtuva raha, see oli sajaeurone. Baarman napsas kupüüri ja
vaatas mulle küsivalt otsa. Noogutasin ja viipasin käega.
Teenindaja kadus kui tulejutt.
Aastatetagune
drill tuletas end meelde – tajusin endal kellegi pilgu-laserit.
Lisaks aknaaluses lauas miilustavale vanemas keskeas paarikesele oli
karaoket ootamas üksik brünett, kaunis kopsaka rinnapartii ja
sihvakate säärtega. Säärte ümber olid poolpikad lillakasläikivad
saapad. Ma ei mäletanud, kas damotška oli juba siis baaris istnud,
kui ma sisse tuikusin. Tema mind piidleski ja kergitas minu pilku
püüdes küsivalt paremat kulmu. Igatahes noogutasin talle aeglaselt
ja kui too end laua tagant välja hiivas, viipasin taas baarmanile.
Teenindaja oli kohal nagu keravälk, käes miskipärast kaks kõrget
pokaali ning pudel vahuveini.
“Talo
tarjoa!” teatas kikiga tegelane ja kiirustas vahukat välja valama.
Midagi
on ikka rahast kasu ka, arvasin mürgiselt ning brünetiga klaase
kokku kõksates küsisin:
“Tulid
laulma? Karaoke algab täistunnil.”
“Ei,
tulin töölt, sõidan koju,” teatas prouake puhtas eesti keeles.
“Tore sellel Noa laeval ka härrasmehi näha.”
“Ma
sõidan ka koju,” ütlesin. “Aga kodus mind keegi enam ei oota.”
Kallasin
juurde. Kokku enam ei löönud, jõime tilgatumaks. Pudelis oli ühe
ringi jagu veel.
“Mul
on abi vaja, kohe praegu.” Vaatasin naise läikivatesse silmadesse
ja nägin arusaamist.
“Viissada,”
lisasin. “Eurot.”
“Muidugi!”
volksutas suurerinnaline silmi. “Sa lõhnad nii hästi.”
Leti
tagant piidles meid ahnete silmadega teenindaja.
“No
oota sa!” mõtlesin kurjalt ja viipasin taas. “Ma tahan su
tagaruumi viieks minutiks.”
Baarmani
pilk volksus minu ja brüneti vahel. Naine pani klaasi lauale,
naeratas laialt ning noogutas.
“Veel
sada,” ütlesin. “Ja kohe, peatselt vajub rahvas laulma.”
Krahmasin
laualt veerandtäis pudeli, lükkasin baarmani eest ja leidsin end
letitagusest konkust. Istusin mingile kastile, aga ajasin end kohe
püsti, taibates, et nii ju ei saa. Kardinaga avast litsus end sisse
ka kaaslanna, kardina taga vilksatasid teenindaja uudishimulikud
silmad, tõmbasin voldid sirgu ja ukseava kaetuks.
Lükkasin
viiesajalise samale kastile istuma, too pühkis esmalt huuled ja siis
siristas mu püksiluku lahti. Meil ei läinud kolme minutitki.
“Sa
maitsed ka hästi,” oli kenakese ainuke kommentaar. Poetasin naise
sülle ainsa portmoneest leitud lillaka kupüüri, sikutasin luku kinni ja
astusin külitsi kardinate vahelt välja. Baarman valas uuele
kliendile mingit roosat jooki, mind nähes pöördus teenindusvalmilt
ja nõksatas peaga. Astusin neist välja tegemata laua juurde,
lonksasin viimase lõuatäie kaheksakandilisest klaasist ning
suundusin karaokesse saabujaid hooletult õlaga müksides ukse poole.
“Mutta
lasku?” kuulsin selja tagant tüütut priginat. Tõstsin hoiatavalt
nimetissõrme ning kadusin koridoris siiberdava seltskonna sekka.
Sada
eurot kogu sündmuse eest oli täiesti piisav.
Anjutale
teatasin Henry surmast alles hommikul. Minule üllatuseks tegi ta oma
magamistoa ukse haagist lahti ja võttis mul oma peenikeseks jäänud
käsivartega kaela ümbert kinni. Nii olime olnud viimati aastajagu
tagasi.
“Anna
mulle andeks!”
Naise
pisarad veeresid mu pluusikaelusest sisse ja moodustasid rangluulohus
tillukese järve. Minu silmad olid kuivad, olin oma nutud eelmisel
ööl nutnud ja mõtlesin juba matustele.
“Ma
korraldan kõik, ära muretse!”
Matusebüroos
valisime väikese valge kirstu. Hoidsin raevuröögatust keelega
tagasi, pisarad paraku voolasid omasoodu. Uksel pöördus Anjuta
ümber ja osutas ühele pronksivärvilisele sargale:
“Mina
tahan sellist!”
Ma
ei osanud midagi öelda, kaperdasime autosse ja kolm päeva matusteni
möödusid justkui unes. Anjuta käis nüüd minu valmistatud
õhtusööki söömas, istus vaikides laua taga, tõstis automaatselt
lusikat või kahvlit ja vaatas minust mööda, õue, kus Ronni võttis
oma aedikus aeg-ajalt üles ennekuulmatu ulu. Ju temagi tajus midagi.
Hankisin
kalmistule kahekohalise krundi, helistasin läbi vähesed sugulased
ja tuulise reede hommikul sõitsin oma kastikaga morgi, Anjuta ikka
mornilt vaikides kõrval. Kasti ei raatsinud ma meie last panna,
sättisin väikese valge kirstu tagaistmele, mahtus ära küll.
Haua
veerele oli kogunenud kümmekond inimest – minu vanemad, isa oli
õnneks oma uue muti koju unustanud, paar kolleegi minu töökohast
ja Anjuta kunagine ülemus kinnisvarabüroost. Ühtegi sõbrannat tal
polnud, kõik olid kadunud peale Henry sündi ja järgnenud
depressioonihoogusid. Viimasel minutil enne haudalaskmist ilmus mu
kursavend, vana võitluskaaslane Anti, viskas hauda valge roosi,
nuuskas nina ja kadus minema.
Paar
inimest läks veel, allesjäänud palusin meie koju, kuhu oli
toitlustusteenindus katnud laua kahekümnele. Istusime üle ühe
viisakalt kaetud laua ääres ja rääkida polnud millestki. Pealegi
tõusis Anjuta peale puljongit-pirukat, vabandas napilt ning lahkus
oma tuppa.
Keegi
talle järele ei vaadanud, inimesed istusid, pead maas, mälusid
mõtlikult pirukatükki ning õhku jäi järjest vähemaks.
Tunnikese
pärast olid kõik läinud, toitlustaja tõmbas kogu lauatäie kokku
kümne minutiga ja kuigi nad tikkusid veel pühkima-koristama,
suunasin ma kogu kamba ühemõtteliselt uksest välja.
Ülakorrusel
valitses vaikus. Koputasin kolm korda ja lõngutasin kergelt ust.
Muidugi oli haak ees ja tuba pime.
Sama
pimedus oli ka minu sees.
