Mööduva aasta esimene pisar minu silmanurgast tilkus Veski ruudulisele laualinale siis, kui naisfännide hordid käisid hulgakaupa ning suurel kiirusel minu üllitisi hankimas.
Esimene koroonapööris tõi kaasa tõsise näljahäda ja kui mu lihane poeg (see vanim) keeldus mulle hädaabipakikest ukse taha toomast, voolasid pisarad juba ojakesena. Koera ta igatahes toitis paremini kui lihast isa!
Kolmas pisarake lahises põsele, kui liites riigilt saadud ohtra koroona-aegse palgatoetuse samarohke pensioniga, ostsin armsale tütrele uuema auto ja alles peale minemasõitmist avastasime, et külje peale oli midagi soditud! Kuradi grafitimeistrid, ma ütlen!
Rohke pisarakose kutsus esile ka augustikuine kultuuriüritus Kablis, aga ehk oli see tingitud ka grillimisel kasutatud isekasvanud mahlakatest sibulamugulatest! Pildil igavesest ajast igavesti taluõel seisev Lendav Konn.
Novembrikuise kaamose-aegse pisaraväljutamise tingis vanema poja hellus, kes isadepäeval helistas ja lahke häälega oma esivanemaga tubli viis minutit vestles. Paar nooremat järeltulijat tulid isa sunnil piknikule, Artur ka ikka!
Rohkem polegi sel aastal nutnud ja ehk ei too pisaraid mu kortsulisele põsele ka aasta viimane päev.
Kena aastavahetust ja paremat uut aastat kõigile, krt. ma ütlen KÕIGILE!
