#Jõuavad kohale järgmisel päeval

    

 Kui Toots  rähmast kleepunud silmad lahti suutis kangutada, magas Teele ikka veel rasket aastavahetuse-und. Isegi norskas pisut. Vana-aasta õhtu Kabli seltsimajas oli möödunud meeleolukalt - kohal olid nii isand Kiir kui Kuslap, õpetaja Laur istus mõtlikult nurgas, mõdukapp käes, ka  vana kellamees istus nurgas ja tonksas Imeliku kandlehelide taktis konts ja apsat, konts ja apsat. Ainult Lesta tõmbas enne keskööd lesta.  Koolivendadest puudusid vaid  Tali ja Tõnisson, kes lumetormis postijaama ööbima olid jäänud. Telegrafeerisid küll, et jõuavad kohale järgmisel päeval, aga ega nad vist raadiumist uudiseid kuulanud - lubas tuisu ja tormi jätkumist. No ja nii oligi nääride veet koolimeenutusi heietades  veninud pea hommikusse  ning ka aasta esimesel päeval magamistoa aknast avanev vaade jaanuarikuiselt hallile ning märjale taevale polnud peremehes mingit uueaasta-hardust tekitav. 

    "Kuradi kevade," arvas mees ja ajas kõverad ning karvased jalad teki alt välja. Teele nohises  ikka veel, pehme puus tekisoojas kummumas. Jaheduses õlgu võdistades astus Toots akna alla, et lumes puhkavatele põldudele ning niitudele omanikupilt heita ja märkas samas üht tuttavat, lontkõrvadega mütsis ja lambanahkses kasukas kuju atsakalt põlluteel talu poole tatsamas, teine, turskem ja toekam kui nööriga järel. Hetkega oli Toots Teele kallal, raputas ja togis, muljus ja sikutas:
   "Teele, kurat, Tali tuleb!"
    Teele lõi oma sinised silmad pärani, krapsas voodist kui keravälk ja tormas kah aknale kõõluma:

"Näh, ütlesid ju, et jõuavad kohale järgmisel päeval, aga et kohe hommikul..." 

PIldil üritab Arno (paremal) Joosepi lähedust nautivat Teelet Kabli seltsimajas tantsule meelitada, aga ei - nii lihtsalt see naine keerutatav pole!