Gena lamab haiglas, voolikud ja juhtmed küljes, aga on mulle täna juba kaks korda helistanud - muretseb "oma torukeste" pärast. Mina muidugi lohutan, et küll me ilma sinuta hakkame saame, aga tema helistab paari tunni pärast uuesti. Just selle pärast - et äkki saame temata hakkama:D
Eile hommikul kõlises telefon - võõras number. Kuigi ma nädalavahetusel võõrastele numbritele ei vasta (õige mul neid uusi tellijad nii palju vaja) sel korral mingi uidu ajel vastasin. Võõra häälega venekeelne mamuulja nutab toru otsas ja nõuab mind kohe enda juurde. Natuke läks aega, et asjale pihta saada - Gena kukkus varahommikul voodist, enam jalgu alla ei võta, teadvusel, kõne ja arusaamine adekvaatne. Kohe kiirabi, kamandasin. Ei saa, vastab abikaasa - Gena ei luba. Ma ei laskunud aruteludesse, kandsin ise häirekeskusel asjalood ette ja tajutavast umbusust hoolimata lubati kiirabi kohale saata. Järgmine kõne tuli tunni pärast. Gena viidi haiglasse, teatab mamuulja ja lisab, et mees eriti kuri polnudki, et ta mulle helistas. Kui erinevad on inimesed, näitab tõik, et hiljem ajatelge täpsustades selgus, et vaene Gena oli põrandal pikutanud alates reede hommikust, seega kokku 28 tundi....
Hoian pöidlaid-varbaid - mees on minu firmas ametis olnud 29 aastat!
Kuna Gena ei lubanud enda pilti lisada, siis näete pildil tema palatinaabrit, keda halastajaõdede hellad käed kanüülinõelu täis torgivad.