Kui mõnedel on läikiva ja rahulolev Volli, siis meil oli vanaksjäänud Duce. Truult teeninud torumees Genat üheksa aastat nii isamaal kui üle lahe seigeldes, hakkas kunagi puudikute veoks mõeldud algselt invaliftiga komplekteeritud Ducato vanaks jääma. Tehnika veel pidas, aga kere tikkus ripnema.
Nagu mul endalgi:D
Eelmisel aastal sai peale Gena aukude disainimise tihutööd ehitusvahu ning erinevate teipidega veel tehnoülevaatusel läbi, aga selleks aastaks ripnes kunagi plekk olnud rooste juba korralikult ja peale infarkti esimesi objekte teenindanud Gena nõudis järjest valjuhäälsemalt uut liikurit. Uut ma talle muidugi osta ei raatsinud, ostsin vana, aga kerelt tugeva Opeli, mis peale kõpitsemist ja tehnoülevaatuse läbimist on Genale igati võrdväärne partner. Duce panin täna hommikul müüki, loomulikult elu ilmestavate piltidega. Kümme sekundit (ma ei liialda) peale kuulutuse üleslaadimist helistas kerge vene aktsendiga noormees ning kibeles autot vaatama, mida ma talle ka võimaldasin. Veel veerand tundi hiljem helistab ähmis Gena, et kas ta võtab raha ja annab võtmed või kuidas? Keelasin mõlemad tegevused ja kuna ostja-noormees soovis paberlepingut, kihutasin habeme lehvides kohale. Viie minutiga vormistasime ostu, sain sulli ning noormees jäi treilat ootama (mitte, et Ducato liikunud poleks). Uurisin natuke elu ja selgus, et ostavad päevas 5...10 sarnast romu ning müüvad neid edasi, enamasti riigist välja. Millisesse riiki, võib vaid aimata:)
Igatahes täna on liigud!
Pilti üles laadides avastasin, et kaubiku küljelt on ähmaselt näha ka kogu meie firma ülejäänud autopark:)
No comments:
Post a Comment