Agressiivsed naised

  

  Jalutan täna Valdeku poes lõunaampsu otsida. Ees veereb kaubakäruga lönt-lönt sammul suurt kasvu tugevamapoolne blondiin. Äkki pöörab too nii järsult, et müksab käruga ühte vanemat prouat. No juhtub, eksole! Oleksin küll oodanud vabandamist, aga ehk noorproua ei märganudki. Vanem proua tõmbus kohkunult tagasi ning järgmine ohver olingi mina. Nüüdseks oli blondiin mõrvarkäru enda järel sikutada võtnud. Astusin rahulikult tema käru sabas, vaatasin salatiriiuleid, kui käru kolinal mulle kubemesse lendas. Korvist vaba käega sain otsast kinni ning lükkasin selle endast eemale.

   "Missa trügid?" kostus kohe.

"Pole vaja kodanikele otsa sõita," vastasin vaoshoitult. 

"Norid tüli, kullake?" kudrutas blondiin mesimagusalt ning ma ei liialda - ingli häälega, samal ajal uueks tankirünnakuks valmistudes. Põikasin hooguvõtvast kärust kaugemale ja eemaldusin lahingutandrilt. Salat jäigi ostmata. Fuuria jäi käruga järgmiseid ohvreid passima, ise omaette pomisedes. Sain muidugi aru, et küllap tegu vaimse probleemiga, aga jäin ikkagi poe juurde passima. Ja palun väga - tuli prouake koos oma käruga, laadis kraami väikesesse Mersusse, käis oksad harali paar korda ümber auto, kakles möödasõitva autobussiga (selle poe ees pargivad autod praktiliselt sõidutee servas, et autosse saab istuda ainult siis, kui esimeses reas sõidukeid ei liigu), jättis tühja käru ühele parkimiskohale vedelema ja tuhises minema.

Mul pole õnneks sedalaadi juhtumeid elus palju olnud. Meenus ammune lugu, kui värske tudengina, tekkel tähtsalt peas, astusin mööda Viru tänavat ning vastutulev ja samuti omaette pomisev vanamutt pobises minuni jõudes: "Mölakas!"  Vastu molu sain ka, rusikaga. Nina oli mitu päeva paistes. Siis sain kadunud abikaasa käest taburetiga pähe. Pea läks katki. No ei hakka salgama, küllap oli asja eest. Üks temperamentne slaavlanna äsas kunagi jalaga õrna kohta, ei jõudnud blokki ette. Natuke valutas, aga kaks last tegin pärast seda veel.

Neid agressiivseid naisi, kes elu jooksul on mulle kaela karanud, pikali lükanud, jalust nõrgaks löönud, küüsi ihhu ajanud, ei hakka meenutamagi - see ju elu loomulik osa:)

Aga täna jah, tõesti häiris ja eriti see, et ma ei osanud nagu adekvaatselt reageerida. Mida sellisega teha??

Illustreerival pildil kasutab  juhuslikult valitud agressiivne naine  rooste-eemaldit  (rust remover) epilaatorina.

Exegi monumentum

 

    Heltermaal praamilt maha sõites on alati kuidagi helge tunne - ikkagi esiisade maa:) Tavaline taks on esmalt üle vaadata 45 aastat tagasi kerkinud malevaobjektid - heinaküün on kasutuses, söödaveski (pildil) tundub olevat hüljatud.

    Jausas elavad hõimlased palusid vannitoa-abi, Emmastes resideeruvad sugulased katsid muidugi rikkaliku laua, näitasid (nagu igal aastal) Tärkma sadamat ning pereisa kui hobufänn, kelle hoole all on kümmekond hobust, rääkis muheda loo. Temaga võtnud ühendust üks mandrimees, kes olla ostnud Ukrainast kobeda mära - vaja paaritada hiidlase tõutäkuga. Toodi pruut kohale, aga vana hobumees vaatama, et dokumentides figureeriva 18 eluaasta asemel tundus mära märksa vanem - tema arvates suisa 28:)  Kui pruuti peigmehele tutvustati, põgenenud too talli teise otsa norutama! Pika punnimise ja mitmepäevase suksutamise peale õnnestunud isasem olevus ikka vanale märale selga sokutada, aga akt jäänudki poolikuks. Resümee sugulase poolt - Ukrainast toodud pruutide puhul tuleb esmalt ikka suhu vaadata ja dokumente ei tasu uskuda. 

Meeste saun

     

     Poisina käisin esmalt Mammaga, siis isaga Tulbi saunas. Mingil põhjusel hakkasid naised Mamma kallal näägutama, kui ta eelkooliealise minuga pesuruumi sisenes:) Eks ma olin suurt kasvu laps kah.

     Õpingute ajal sai käidud erinevates saunades nii naiste kui meestega. Saun polnud tollal peamine.

     Siis käisin oma poistega nii Silikaadi kui Kivimäe saunas, esimene meeldis rohkem.

     Eile käisime kursavendadega Kabli saunas. Kastemärjas rohus muruingleid ei teinud:)

Kõik olid kohal

 

     Kitsad on rajad, mis viivad meid naudinguteni. Seevastu lai ja sile asfalttee viib otse põrgusse, jätke mu sõnad meelde!!! 

     Reede õhtul oli Tallinn-Pärnu maantee umbes - Kabli poole venisid nii Moskvitšid kui Žigulid, rääkimata Mercedestest või Land Cruiseritest. Sõbralik kokkutulijate seltskond ummistas kohaliku külapoe, tekitas furoori Kabli Pagari kitsukeses putkas ja ehmatas hanede asemel värvatud valgeid koeri mansioni sissepääsuteel. Need püüdsid haukudes märku anda võõrväe saabumisest, aga hiljem, kui julgemad osalised külma merre alastiujumise väljakutsele siirdusid, enam häält ei teinud - olid leppinud.

   Esmalt õpetasin kohaletulnuile rohu raiumist nii kirve, sirbi kui vikatiga - miskipärast leidsid ärksamad üles ka mõned muruniidukid.

     

   Siis saatsime kolm maa-õhk tüüpi raketti Läti suunalt läheneva oletuslikult vaenuliku lendava objekti poole -  õnneks läksid need mööda, sest vaatleja tuvastas hoogu lisanud lennuki olevat reisilaineri.

   Enne sauna kasutamist tutvustasin asjaosalistele tuleteki kasutamist ning vingus ellujäämise perspektiive. Saime hakkama, keegi ei julgenud vinguda!

  Märkamatult tühjenesid prosecco-ja konjaaginipudelid, natuke söödi ka kohalikke hõrgutisi - kardulasalatit kotlettidega ja rohkelt pirukaid-saiakesi:)

   Kes hommikul kauem magas, jäi ilma nii näojoogast kui lipuheiskamisrituaalist. Järgmisel korral loodan salamisi väiksemat osavõttu, sest kesse neid masse hallata jõuab!

   

   

Vanarahva tarkusetera

 Kunagi seitsmekümnendate algul, kui mul juuksed kiirelt ja kaugele kasvama hakkasid, tavatses mu vanaema öelda kuldse tarkusetera:

"Ei mina enam aru saa, kesse poiss ja kesse tüdruk!"

Täna, temast mõne aasta noorem mina võiks täpselt sama öelda:)

Kahekümnenda sajandi malevapildil kolm inimest - mitu poissi, mitu tüdrukut?

Sest nii on kombeks

    

Eile valmis hooldekodu sanitaarruumide remondi kolmas etapp. Kõik olid rahul - kliendid saavad poevalgetesse pottidesse head-paremat saata, tellija saab mööda treppe-koridore siblivatest töömeestest lahti ja mis kõige tähtsam - mina sain arve vormistada! 

   Kola aitasid autodesse tõsta heatahtlikud ja sõbralikud - tõsi küll, pisut "aeglased" - hooldekodu elanikud. Üks neist kätles minuga, patsutas õlale, kiitis töömehi ja ütles lahkumise puhul: "Tervita peret ka!" Mõtles hetke ning lisas siis:

   "Sest nii on kombeks."