Kümme kildu. "Estonia"

     

 Täna hommikul, kolmkümmend aastat tagasi, ärkasin oma ehitusjärgus Nõmme majas enne seitset, sest pidin kaheksaks jõudma Balti Laevaremonditehasesse kohtumisele disaineriga. Kuivdokis oli üks peatselt Tallinn-Helsingi liinile tulev parvlaev (ei mäleta enam, kas "Saint Patrick" või "Vana Tallinn" või hoopis mingi kolmas), tegime seal erinevaid interjööritöid. 

    Keerulise tutvustejada kaudu olin mõned kuud tagasi kohtunud ühe toonase ühisettevõtte "Tallink" Soome omanikfirma kontoritegelasega, kes hakatuseks lasi meil remontida oma armukese, liinilaeval töötava baaridaami ühetoalise korteri. Ilmselt oli tagasiside positiivne, sest järgmisena viis ta mind kokku toona Roosikrantsi tänaval kontorit pidava "Tallinki" ühisettevõte juhi Peeter Veegeniga, kes peale üsna sujuvalt kulgenud kohtumist andis mulle ro-ro laeva "Transestonia" kapteni telefoninumbri, et seal olevat vaja midagi kipelt teha. Võtsin töökoja juhataja kaasa ning sõitsime Muugale, eelnevalt muidugi kohtumise kokku leppinud. Kapten Piht andis meid üle mingile peeemate triipudega tegelasele ning käisime-vaatasime murekohad üle. Väike töö oli. Surusime kapteniga kätt ja lubasin mehed kohale saata. Aga siis tulid muud tööd peale ja unustasin "Transestonia" ära. Küll saavad oma liistukeste ja riiulitega ise hakkama. Ilmselt saidki, sest kui mind taas Roosikrantsi "Georg Otsa" tualettruumide renoveerimise nõudpidamisele kutsuti, istus minu häbiks kontoris ka kapten Piht, kes muiates kuulas meie arutelu tähtaegade ning tingimuste osas ja lõpetuseks küsis:

"Kas me saame ikka kindlad olla, et see firma, kes lubadusest hoolimata tööle ei ilmu, saab sellise nõudliku tööga hakkama?"

Muidugi oli häbi, aga "Otsa" töö saime.

Ärgates oli mul kombeks teler lülida Soome YLE1 tekstiuudistele, mis minu mäletamist mööda jooksid öö läbi. Parajasti jooksis mingi nimekiri ja kuidagi jäi mu pilk pidama tuttaval nimel. Silmad punnis rullisin uudiseid lugeda ning telerilt pilku pööramata sakutasin naisel teki pealt:

"Estonia" uppus, Piht pääses." Ei mäleta abikaasa reaktsiooni, sest olin ise šokis. Kruttisin teleka pöördnuppu (puldiga telekat veel polnud) ja nägin ära ka Saksa ZDF kanali hiljem "kaduma läinud" videolõigu. 

"Piht, muidugi Piht!" olin kindel. Natuke viltune naeratus ning isemoodi juuksekasv oimukohtadel.

Tegime reisilaevadel töid veel paar aastat ja kõik laevapere liikmed, kellega me kokku puutusime, olid samal arvamusel - Piht ja temaga koos päästeparves olnud seltskond vähemalt merehauast pääses. 

Nagu igal aastal, nii sirvisin ka nüüd üle nii militaar.net kui kipper.ee asjakohased arvamused, tõlgitud protokollid, väljavõtted kümnetest raamatutest. Küsimused jäävad.

-kes helistas Avo abikaasa Sirjele aastaid igal tema sünnipäeval, sõnagi rääkimata?

-miks lisati Avo Piht 94.a. oktoobri algul Interpoli rahvusvaheliselt tagaotsitavate nimekirja?

-kes olid Arlandalt hukuööle järgneval päeval lahkunud kahe  lennuki üheksa reisijat?

-miks suunas tuukreid juhendav operaator mehi otsima kellegi Voronini kohvrit, mis "juhuslikult" asus tavalisel ülesõidul Pihti käsutuses olevas kajutis?

-kes olid uppumise hetkel sillas? Teada on mehed, kes edastasid "mayday," aga väidetavalt oli tuukrite edastatud videopildil ka üks punases pintsakus mees? Kus oli kapten  Andresson?

-miks tapeti ESS-is töötanud kuller, kes tema ema sõnul viis laeva kaptenile määratud paki?

-mis oli filmidel, mille politsei leidis  ning dokumenteeris randa triivinud päästepaadi täisvarustuses professionaalse pressifotograafi fotokotist, mille hiljem konfiskeerisid "mehed mustas?"

-kui "kadunud videol" polnud Piht, kes see siis oli?

Ma võiks siis kirjutada veel mitmeid küsimusi. Vastuseid nkn pole....

Lõpetuseks - nagu alati on kõige olulisem küsimus MIKS? See annab enamasti ka vastuse küsimusele KUIDAS? 

Päisepilt EPL