Armandi susped
Armand tegi silmad lahti. Voodi oli võõras. Ka käega kobades polnud kõrval kedagi pikutamas. Aaza-Lea üritas meest hommikusest kobamisest võõrutada, sest paar korda olid Armandi krobelised töömehenäpud naisele silma sattunud. Täna polnud voodis peale teki ja lahja padja midagi ega kedagi.
Nohisedes keeras Armand külili ja leidis end lamamas laias hotellivoodis. Tuba oli hämar, aga seda ehk ka pimendavate kardinate tõttu – ega ta siis odavat hotelli soojamaa-reisiks polnud buukinud, ikka parimat!
Nüüd oli aeg ägisedes end püsti ajada ning vetsu poole tatsata. Peale hügieeniprotseduure istus mees voodi veerele ning tuletas meelde eilset – justkui oleks juttu olnud hommiku-ujumisest. Muidugi oli ta naisele nõusolevalt kaasa mõmisenud. No küllap oligi kaaslane suplema läinud, rõõmustas mees. Endale kinnituseks peaga nooksanud, hakkas Armand kohvris tuhnides suspesid otsima. Hommikumantel ja sussid olid kenas avamata pakendis kohvrialusel. Kolmandal katsel õnnestus mehel plastik näpuga läbi torgata ning halati vööd ümber kõhukumeruse pingutades astus ta julgelt seiklustele vastu. Hotellitoa uks potsatas kerge ohkega kinni. Ainult trummipõrin ning fanfaarid on veel puudu, mõtles mees.
Liftifuajees seisid tõstukit oodates keskeas mees ja naine, mõlemal hotelli logoga hommikumantel seljas.
„Armukesed või abielurahvas?” arutles Armand arukalt. Sõrmuseid igatahes kiirvaatlusel märgata polnud. Lifti kutsenupp ergas punaselt ja sama punaselt ergas mehe peas mõte, et kas see neetud bassein oli katusel või keldris.
„Bassein?” üritas ta puhtas eesti keeles paarikeselt uurida ning lisas pöidlaliigutuse üles.
Naispool üksnes naeratas, aga meesinimene lisas kõhklevale naeratusele ka kõhklevalt tõstetud pöidla.
„Puul!” meenus Armandile. „Puul?” uuris mees ja lisas sel korral allapoole suunatud pöidla.
„Puul, puul!” kinnitasid mees-ja naispool ühel suul ning sedapuhku keeras daamike pöidla allpoole. Ka lift oli kohale jõudnud, avas ägades oma uksed ning rahulolev seltskond suundus üksteisele säravaid pilke heites kabiini.
Bassein asus hotelli keldrikorrusel – tundus nagu maa-aluse parkla moodi. Viimistlemata betoon, jämedad tugipostid, aeg-ajalt mõni auto isegi tuututas ringisaalivate hommikumantlites tegelaste peale. Armand sammus liftist tuttavale paarikesele järele, need tundusid õiget teed teadvat. Paarike astus sirgel sammul pöörduksest sisse ja asus mõneinimesepikkusesse sappa. Inimesed tammusid isekeskis omavahel vaikselt arutledes pika leti ääres, mis osutus mingiks justkui kondiitritoodete müügipunktiks. Armand midagi osta ei tahtnud ja tähtsalt randmepaela näidates üritas arvatavale basseinialale siseneda.
„Nõu-Nõu, ju hääv tu bai sam kuukis,” teatas teenindaja naeratades. No see on juba liig, arvas pahameelest puhisev Armand kuid midagi polnud teha – tuli end vaikselt järjekorda tagasi poetada. Saba nihkus aeglaselt, sest igale kliendile oli müüjal midagi öelda. Mehele hakkas asi huvi pakkuma ja kui järg temani jõudis, jagus tal isegi tahtmist teenindajale sõbralikult naeratada. Too naeratas vastu ja koukis leti alt suure kinkekoti.
„Hau matš?” taipas Armand küsida.
„Nõu-nõu,” raputas teenindaja pead ja nügis kotti Armandi poole. „Present!”
Seda sõna teadis mees küll, tal oli eelmises ametis sellest materjalist tormimantel olnud, aga too pakike oli paberist ning veel suure tsellofaanist aknaga. Igatahes raha selle eest ei tahetud ning kõhklevalt paki vastu kõhtu surunult, üritas mees taas basseinialale siseneda. Naeratav neiu astus leti tagant välja ning viipas käega ukse poole, millel kriipsujuku seisis kolme veepiisa all. Siniste tähtedega oli uksele kleebitud „Unisex.” See natuke ehmatas, aga hügieen eelkõige, oli Armand nõus ning avas ukse.
Duširuumi riietusalal patseeris ringi kaks pontsakat mammit, rasvavoldid vappumas, üks noorem ja voltideta mimm oli sättinud end juukseid föönitama. „Temal on amprid,” arvas vana elektrik teadvalt ja muheles. Vaba kapikoht leidus üsna ukse lähedal, mingi veidra aparaadi kõrval. Paberkoti pani ta enda kõrvale pingile ja kavatses just sisu uurima hakata, kui kapiridade vahelt tuli kiirel sammul nooremapoolne puhta paljas mees, kergitas aparaadi kaant ning suskas enda susped sinna sisse. Masin müdises paarkümmend sekundit, lõi rohelise tulukese põlema, mees avas masina kaane, võttis susped ning traavis minema. Selge, arvas Armand, aparaat desinfitseerib. Häbelikult sikutas ta endalgi susped jalast ning pistis masinasse. Aparaat hakkas surisema, ägises ootamatult, kraaksatas korraks ning jäi vait. Kaane vahelt imbus tossu. Paaniks Armand koputas masinat, sikutas kaant, aga ei midagi. Punane tuluke kohe rohelise kõrval vilkus parastavalt. Nõutult varises kohkunud turist pingile.
„Võitle või põgene,” meenus Armandile. Kuna võidelda polnud peale masina kellegagi – ja see oli võitluse juba võitnud – krabas mees present-paki kaenlasse ja tõusis otsustavalt püsti. Hotellituba oli tema kindel siht ja varjupaik.
Rahvast tungles kapikeste vahel juba rohkem. Millegipärast vaatasid nad kõik Armandit ja eriti just altpoolt, mõni veel näitas näpuga. Mis siis nüüd, erutus mees ning vedas vaba käega hommikumantli vööd koomale. Ilma suspedeta oli väga paljas olla ja erinevalt suspeaparaadiga toimetanud mehest, oli tema mehepiirkond raseerimata. Ehk on masin korda saanud, saaks susped kätte, arvas Armand seepeale ning pööras ukse juurest tagasi. Esimesel hetkel ei suutnud aju reageerida – tema teekonda märgistasid pruunid plekid säravvalgel kahhelpõrandal. Armandi jalad läksid nõrgaks ja ta potsatas pingiotsale. Nüüd läks märjaks ka süli. Present, taipas õnnetu reisisell. Pakend oli mingist helepruunist ollusest läbi imbunud, hotelli valge hommikumantli süli ning hõlmad samuti. Kohkunult piilus mees paberkoti sisemusse – pruunis supis ujusid kaks vettinud saiakest, üks kilupirukas ning kõige peal heljus Grossi poe šokolaadijäätise ümbrispaber, sügavamalt nina kotti torgates oli neid lausa kaks. Armand hakkas nutma.
*
Armand tegi silmad lahti. Silmad olid märjad. Voodi oli võõras, ka käega kobades polnud kõrval kedagi pikutamas.
Pildil noor Armand, aga susped on ikka samad.
