Ühendkuningriikide lipu all

Keskmik sai põhikooliga ühele poole ja kusjuures üle ootuste edukalt:) Lõpuaktusele järgnes banketi-nimeline üritus kooli sisehoovis. Noorukid ja neiud olid nagu kevadised karupojad, vastostetud ülikondades ja lipsustatud noormehed ning kaunites kleitides tüdrukud. Sissetulek ajaloolisse saali oli kenasti paariti, minu poisil ilus blondiin käekõrval:) Mõningaid kahtlusi minu kalgis ja rikutud südames tekitas üks tütarlaste paar, kus mehe eest oli mustas ülikonnas, valgete glasseekinnastega ja lisaks kõigele kaabustatud tütarlaps, tema käevangus üleni valges priske punapõskne nisujuusne iludus. Aga mis mul neist, niigi oli tegemist, et värisevat kätt taltsutada, püüdmaks teismeliste tegemisi pildile. Lauldi ilusasti ja kõlavalt hümni, laule sellest, et keegi on nagu merelaine ja nad pole enam väikesed. Kooli kuldsuu pidas moraliseeriva lahkumiskõne, milles vannutas vanemaid, et ärgu nad noorukeid enam õpetagu, nood targad küll. Senised A ja B klassid lüüakse segamini, uus A hakkab õpima mingi IB programi alusel, et valmistada noori ette välismaa kõrgkoolidessse suundumiseks. Minu teismeline isegi veel ei teadnud, kuhu voogu tema suunatakse. Aeg näitab.
Mulle meeldis, et aktusel polnud erilist pisaratkiskuvat paatost, oli selline noortepärane ja popp;) Hästi vahva oli õppurite endi koostatud Yearbook, sain teada, et mu poeg on klassikaaslaste seas hinnatud ausa, objektiivselt ja loogiliselt mõtleva klassikaaslasena. Iseloomult vaikne , kuid vaimukas. See meeldis mulle eriti, täpselt nagu mina;) Samas saksa keele õpetajalt sai poeg iseloomustava lausena kaasa järgmise: "K. on vähemalt ühe asja ülihästi selgeks saanud - kuidas tunnis 45 minutit järjest tooliga kiikuda, ilma sellelt kordagi maha kukkumata."
Kuna banketist jäi väheseks, kostitasin asjaosalisi kerge õhtusöögiga omaküla õllekas:)