Umbestark

Võtsin Tiia blogist IQ testi teha. Test oli soomekeelne. Algul tegin esimesed ülesanded ikka täie auruga - need kribulatega, et kuhupoole lahtine ots jätta;) Mingist osast alates olid küsimused juba kiuslikumad ja lisaks veel suomeksi. Kui ma kõnekeeles spiigin soomet enda arvates täitsa rahuldavalt, sis kavalamate sõnadega jään hätta. Mingist hetkest otsustasin hakata linnukesi plõksima umbes. Täiesti tõsiselt tegin veel matemaatilise osa, mis osutus üllatavalt lihtsaks, isegi pliiatsit-paberit polnud kordagi vaja, samuti mnemoonika osa (numbreid edas-ja tagurpidi meelde jätta). Kui tuli aeg punktid kokku lugeda, selgus, et ma olen targem kui 5.B! Täpset taset ei ütle, aga ligilähedane Mensa-naistele;)
Nii ongi - nüüd palun mind austada kui umbes tarka. Muidu on ka kõik umbes hästi.

X-dream

Paluks tõlkida "hirmuunenägu". Lapsel oli pühapäeval järjekordne tantsuvõistluse "Magus algus" etapp, sedapuhku Tallinna lähedal Kiilis. Kui eelmise aasta "Magus algus" tikkus juba alguses kibedaks lõpuks kätte, siis seekord sai palju rohkem higi, verd ja pisaraid. Natuke naersin ka. Nimelt siis, kui puutumatuks tagavaraks varutud 300 gr. shokolaaditahvlit lumetuisutuuliste põldude vahel kolmandat tundi seisvas autos närviliselt hävitades lapselt küsisin, et kas ta teab, mida tähendab "stress"? Jah, vastas laps, ilmselt mu auto bensunäidiku langeva noole jõllitamisest punnis silmi vaadates - see tähendab paanikat. Ja jäi ise lummehanguvas autos mõne minuti pärast tukkuma. Isegi norskas natuke. Minul nii head närvid polnud. Järele mõeldes pole mul kogu kolmekümneaastase juhikarjääri jooksul selist situatsiooni olnud, et ise nagu pole midagi lollisti teinud, aga lumes kinni oled ikka. Ainuke õige tegu oli hommikul lühikese jakikese asemel pikema, eelmisel aastal soetatu firmasümboolikaga, sooja ja tagmuikkukatva jope selgaajamine. Kuigi Päästeteenistus hoiatas, et tankige autod ja laadige telefonid, jäid mul need mõlemad tegemata. Laps veel pidi suure õega minema "Tantsude.." otsesaatesse, selleks me ka juba varakult, nii 4 paiku, Kiilist Tallinna suunas startisime. Viie tunniga auto ümber kuhjunud hangest sain ESP ja TSC väljalülimise järel minema;) Kolm kilomeetrit sõitsin nagu Joonas, siis ilmus otamatult stopptulede rivi, mis paistis nii kaugele, kui silm tuisus seletas. Muidugi eeldasin, et keegi on kraavis, aga küllap varsti välja tõmmatakse. Nii need tunnid tiksusid, aeg-ajalt jalutas keegi siia-sinnapoole mööda, aga need ei osanud muud kosta, et kuni Tallinna ringteeni, st. 4 km ulatuses liiklus seisab. Pisut peale 7 tuli mingi asjamees, vilkuv punane tuli otsaees ja soovitas Kiili tagasi sõita, et vähemalt soe ja kuiv. Hoolimata töötavast mootorist, hakkas ka autos jahedaks minema ja niiskus näris vanu ja noori konte. Mitmed ümberpööravad masinad jäid omakorda lumevallidesse kinni ja nii jõudsimegi alles kaheksaks spordihoonesse tagasi. Tore oli veel see, et mingi LC mürakaga liiklev naisterahvas keeldus mu palvest teha lumeväljale minu auto jaoks jäljed ette. Siin jääte niikuinii kinni, jälgedega või ilma, väitis ta. Mistõttu minu õnnetu esiveoline seisis vilkuvate ohutuledega praktiliselt keset teed. Saalis käis jube möll, lapsed lõbutsesid täiega. Kavalamad vanemad tirisid kuskilt võimlemismatte ja asusid neil pikutades korraldama söömis-ja joomisorgiaid. Mõni tukkus ka. Aeg-ajalt haaras keegi korraldajatest mikrofoni ja teatas, et uusi uudiseid teeoludest on oodata poole tunni pärast. Nii kuni üheteistkümneni õhtul. Samas märkasin ärevusega, et rahvast hakkab nagu vähemaks jääma. Jõlkusin veidi ringi ja veendusin, et parimate konspiratsioonireeglite järgi lahkutakse kolmeste seltskondadena. Infot hangiti soojatulevatel traktoristidelt, keegi tundis ära mingi vallaametniku ja korraks välgatas ka aktiivsete emmede poolt väljakutsutud Tallinna Päästeameti kõrgete kuppudega töötaja. Hiilides niimoodi grupist grupini, kuulsin mingil hetkel sosinat, et mingi külavahetee on puhtaks lükatud suunaga ringteele. Otsetee olevat ikka veel kraavismolutavatest autodest läbimatu ja kuskil olvat ka mingi avarii. Krabasin lapse ja kompsud ja vudisime kolmese kamba järel neljandaks. Naljakas oli see, et tol kiivalt varjatud haruteel hargnes seltskond omakorda kolmeks, mina sattusin vist selle targema sappa, kes kitsal rajal kolmekümnega manööverdades tõesti lõpuks mind ringteele välja vedas. Lõpp oli lust ja laulupidu ehk teisiti öeldes (Joeli sõnad) nagu väikse Muki sitt. Ringteel oli üks kolmekümnega sõitev pereema (panime mööda) ja Volvo linnamaastur (jõudsime järele ja jäime sappa), mis meid kenasti Tallinna vedas. Linnatänavad olid hullemas seisukorras kui ringtee. Mis mind üllatas, oli see, et meedia väitel oli tormivarjus 700 last. Ka kõige suurema tropi ajal polnud minu arvates tegu isegi mitte ligilähedaselt selle arvuga. Esimeselt külmetamiselt naastes oli kokku nii lapsi kui vanemaid jäänud spordihoonesse ehk 200 ringis. Aga number seegi;)
Nüüd jääb veel mõistatada, milline neist tantsuvihtuvatest minu jagu on;)
Telefonivideo (fotaokas jäi maha) - kvaliteet vilets.

Suguelu elavdamine

Ateena olümpia-aastal korraldas hea sõber mulle ekskursiooni vastavatud Hugo Bossi kauplusse. Astus reipalt sisse ja kallist ülikonda näperdades päris müüjannalt, et tea, kas see ülikond Ateena kuumuses ka kestab. Müüja läks sapsu täis, kutsus pädevama appi ja nii nad valisid pool tundi meie olümpiadelegatsiooni mitteametlikule liikmele ülikonda. Mina istusin niisama nurgas ja häbenesin enda suviselt paljaid varbaid sandaalide sees.
Seekord otsustasin mina sõpra üllatada ja viidates meie ühise sõbra peatselt saabuvale nö. kuuekümnendale juubelile, meelitasin ta kingitust valima. Millest tunneb meie-ealine mees puudust? Loomulikult kunsthammastest, kunstrindadest ja kunstpeenisest! Sexshopis oli esmapilgul kõige ahvatlevam müüjanna ise, kena tätoveeritud punapea. Avaldasime talle ausalt ära, et sõber on seksuaalselt frustreeritud ja peaks tema seksuaalelu kuidagi elavdama. Esialgu elavnes teenindaja ise, näitas meile erinevaid valikuid erinevatest viguritest, päris nö. juubilari eelistuste kohta (heteroseksualsed, vastasime ühest suust) ja uuris meie endi kogemusi. Eriti meeldisid meile sellised pommikesed, millega saab peenist kasvama virgutada. Müüjanna sõnul polevat neid püksisääres üldse näha ega kuulda - võib lausa tööajal venitamisega tegeleda. Lõpuks piirdusime ühe kavala väriseva, võdiseva ja pöörleva viguriga, mida olevat eriti hea kahekesi kasutada. Mul on just see mudel ka endal, teatas müüjanna soosivalt.
Sellesse poodi läheks kindlasti tagasi, teenindus oli suurepärane! Eriti, kui oleks vaja midagi pikendada....
Punase otsaga asja pilt wikimediast

Juubelid

Eile oli tilluke juubel pisikesel tsikil. Muidu oli tore, aga kuna laps võistlusmängus sünnipäevalistest eelviimaseks jäi, siis natuke mossitas. Kui suur tsikk asutas lapsi koju vedama, küsis väiksem, et kas ta ikka autoga sõita oskab? No muidugi, alles sai ju load, mis siin imestadagi....
Sõpradega istusime seekord Veskis kah juubelilainel. Kuna sõbra sünnipäev lähenab, ajan juba pikemat aega talle keelt kõrva, et tehku kah midagi, kasvõi tagasihoidlik saunapärastlõuna headele sõpradele. Üritusele hoogu andes leiutasin, et kuna eesti mees elab niivõrd lühikese elu, oleks paslik juubeleid ette pidada. Nimelt kolmekümnese sünnipäeva kukkudes oleks iga järgmine juba neljakümnes juubel, alates neljakümnendast pühitseks igal aastal viiekümnendat juubelit ja siis, kui muidugi Jumal annab, ka kuuekümnendat. Oleks rahval lõbus ja ka ise rahul, et midagi ei jääks tegemata.
Sõber nüüd mõtleb, kas ta tahab detsembris juba kuuekümneseks saada;)

Must auk

Sirvisin enda eelmise aasta sünnipäevast tehtud pilte ja leidsin kunagise operetitähe, kes ühtlasi kahetsusvärsel kombel on mu hea sõbra abikaasa ja laste ema, veendunult karaoket lõõritamas. Kuigi tema säravad tähe-aastad sisaldasid üsnagi tuntud operettides üsnagi kandvaid osi, on ta nüüd taas taandunud kooritüdruku seisusse. Uus põlvkond, teda tuleb nagu rahet......Teate ju küll. Nuvot, aga mina mõtlesin hoopis, et mis saab kustunud tähtedest, olgu nad siis ooperi, opereti ehk koguni poliitikatähed. Mõelda vaid, kui Evelyn Sepp peaks äkisti peast ära pöörama ja poliitikast loobuma? Mis temast siis saab?? Astronoomiast teame me kõik, et kustunud tähest saab must auk. Seega on olemas ühene vastus - ole sa mis täht tahes, lõpetad ikka musta auguna. Ja pole vahet, oled sa isane või emane - auk on ikka must!
Pildil üks äärmiselt veenev must auk

Naiste kiipimisest

Kohtasin turuväravas kursavenda, head sõpra pealekauba. Naeru puksudes osutas ta tagumise parkla poole, kus kampaania korras kiibiti koeri. Vaata, ütles ta, kui palju vähem muresid oleks, kui saaks ka abikaasa ära kiipida. Teeks väikse sutsaka kaela taha ja vaataks aga navi ekraanilt kus ja mis. Minu tagasihoidlikule arvamusele, et võiks kiibi näiteks reie siseküle pehme naha alla sokutada, oli tal vastuväide varnast võtta - satelliit ei püüdvat signaali kinni, kui see nii sügavale ihu varju on peitunud.Ei saa salata, vana sõbra ettepanekus on jumet, kiipis ju Putingi enda koera ära, kurjad keeled Rohke Debelaki näol väidavad, et ka Dimka "Shorty" Karupoja. Ei tea-ei tea....
Pildil kiibitud naine satelliidi poole palvetamas

Misogüün

Kui ma tööd ei viitsi või ei taha teha, siis vaatan igal tööpäeval K2 14.30 jooksvat "meestekat" "Kaks ja pool meest". Loomulikult vaatan ma ka mõningaid teisi päevaseid sarju, väga hea on näiteks "Heartbeat" ETV-s, mis näitab küll vanu osi, olen paljud juba soomlaste näidatuna ära vaadanud. Eile oli meestekas hea leid - no kas keegi ütleb VSL-i vaatamata, mis loom on misogüün. Tegelikult, kui nüüd seda sõna kirjapandult vaatan, tahan öelda "androgüün" ja sealt juba edasi. Aga see selleks, igatahes sarja ühe osalise, Charlie Sheen´iga olin ma eile õhtul täpselt samal tasemel, st. suu kukkus lahti. Siis hakkasin hoopis mõtlema, et kui palju on minus endas misogüüni. Nii promiskuiteetne, kui mr. Sheen ma muidugi pole, aga mingit misogüünsust võib ilmselt igas mehes täheldada, kas siis ema mõjudena (mind näiteks kasvatasid kujunemiseas kolm naist korraga;) või siis mahajäetuse sündroomina haakuvat. Keda meist maha jäetud poleks? Minevikus väga sügavalt urgitsemata võin kinnitada, et mina olen ses suhtes täitsa isapaha!
Pildil kaks ja pool meest
GWYZLINJ

Minu Bondid

Isadepäeva õnn või õnnetus - kuidas kellelegi - viis minu kaks keskmist sorti last uut bondikat vaatama. Minu arvamaus on negatiivne - Bond on kirjutatud totakaks tapamasinaks. Näomiimika olematuse poolest meenutab ta juba kurikuulsat Seagalit. Montaaž oli ka hüplik, aga tänu teletegijast tütrele tean, et see võis olla ka taotluslik. Mul kama, ikka jama. Selliseid, samas kordi odavamalt tehtud märulifilme vorbitakse ollivuudis sadu ja sadu. Kus on glamuur, eneseiroonia, kuumad, teeseldud tunded ja martiini? Selles filmis jäi Bondist küll alles vaid meisterlik H&K (oli vist) käsitlus, ei muud. Umbes esimese veerandi peal vaatas väike tsikk esimest korda kella. Kell oli veel vähe. Mina arvan, et Moore ja Connery tuleks tagais kutsuda ja teha üks korralik vanainimeste (adults) film!
Filmist isegi enam tekitas meelehärmi vetsu nn. Makarovi flööt, mille kusele pealenirisevad veeojakesed tikkusid mu kampsiku kõhuesist märgama. Rasvaseks olen läinud, mis muud!
Pildil olevas tualetis askeldaks juba üpris himuga
funnycoolpics

Isadepäev

Lugesin Helle uut, kodumaiste kogupereseriaalidele pühendet postitust ja miskipärast hakkas kummitama seriaal Õnne 13. Kunagi oli selline noor ja lootustandev, siis veel ainult lootustandev ja lõpuks isegi enam mitte andev suusataja nagu Õnne Kurg. Ilus nimi see Õnne. Meest igatahes ei riku! Oleks ma Rein Ratas, pannuks tütrele kindlasti nimeks Õnne. Või teisalt - millised huvitavad mõtted liikusid meie varalahkunud maletaja Lembit Olli isa peas, kui ta pojale Lembit nimeks pani? Keegi ei tea, võib-olla eit mäletab, aga too suri kah ära....Mõtleme edasi - on meil näitlejatar Hele Kõre, ikka sealtsamast Õnne seriaalist kah teine. Hele Päev oleks tütar ja Tume Öö poeg! Ilus, mis??? Või võtame kena naisenime Eila. Eila Veel - all my troubles seems so far away. Mingi kaitseministeeriumi tegelane oli aastaid tagasi kodanik nimega Enn Tupp. No ei mõtle rumalalt, tahaks ikka jätkata naisenimedega - Õnne Tipp ja Õnne Tupp. Peaaegu nagu Tipp ja Täpp. Klassika on muidugi Aita-Leida Kuusepuu. Keelel on juba järgmine - Aita-Leida-Õnne Tupp. Kuigi kolmenimelisi meil vist enam ei lubata. Aga ilus ju oleks, mis?? Ses plaanis olen mina saabuva isadepäeva valguses ikka täitsa mahajäänd - minu lastel ei ühtki progressiivset, meelierutavat ega kahetimõistetavat nime, kõik lihtsad ja kodumaised.
Head isadepäeva!

Kokkuhoid

Vanem poeg käis Helsinkis poodlemas. Koos naiskaaslasega loomulikult. Kamppi Kaubakeskuses tundsid noored tungivat vajadust tualettruumi kasutada, aga seal ju kõik kõbina eest. Kõlisevat kõbinat taskus polnud, aga soomlastel asi korraldatud - kohe vetsuukse ja kondoomiautomaadi kõrval rahavahetusmasin, et pistad paberi sisse, sülitab kõliseva välja. Nii oligi, poiss võttis ühe mündi ja korjas ülejäänud taskusse. Pärast selgus, et ülejäänutest oli mitu tükki lihtsalt auguga metallketas, lihtsamalt öeldes seib;)
Kohe tuli meelde ja rääkisin ka noortele loo kaugest minevikust, kui Soome riigivaluuta oli mark ja meie koos Väinoga tahtsime enne Turu-Helsinki rongile istumist jaamavetsu visiteerida. Oh kuripatt ja donnerwetter, vetsuukse võlukarbike küsis 5 marka, selle eest saaks Helsinki sadamaturul kaks kilo banaane. Häda ei lubanud kaua mõelda, raske ohkega libistasin viiemargase ahne automaadi pilusse ja litsusime end kahekesi sisse. Ei olnud nii, et enne pissis üks ja siis teine ja siis jälle esimene;) Mahtusime korraga. Näol mõnus muhelus õnnestunud ihukergendamisest lõime ukse lahti ja silmad maha vetsu ukse taha tekkinud järjekorra ees;) Paarkümmend aastat tagasi oli kahe samasoolise avaliku vetsu ühiskülastus veel taunitav või vähemalt vaatamistväärt. Mis siin rääkidagi....
GWYZLINJ