Vox populi

Vestlesid kolm valijat, tarka inimest. Jumala hääl, eksole. Esimene arvab, et peaks valima minema. Teine noogutab ja küsib kolmandalt, et mis numbri valid, kas 104 või 105. Ole ikka, turtsub kolmas, mina valin tulekahju puhul 112 ja kui pätt ukse taga kolistab, siis 110. Ärge liialdage, täiendab taas esimene - praeguse MASU tingimustes on kolme numbri valimine liig, piisab kahest.
Seega valime üksteist!
Pildil selgitavad valimistulemust Reformi-ja Keskerakonna tublid naiskandidaadid.

Jõulud Lasnamäel

Istub tibla enda Lasnamäe korteris, ootab jõule. Eesti rahvakalendrist ei tea ta küll midagi, temal on jõulud kogu aeg. Vaatab aknast välja - jälle jõuluvana kaubik manööverdab ukse ette ja kohe hakkavad päkapikud hinnalisi kingitusi välja kandma. Eile käisid ka, aga siis miskipärast ukse taha midagi ei jätnud, ronisid kõrgemale korrusele. Nii, üks ohmoonist päkapikk poetas ilusad välismaa kirjades karbid koridoritrepile - loomulikult on see mulle! Vups uksest välja, vups uksest sisse ja kohe kiirelt jälle aknale vaatama, mis päkapikud teevad.Päkapikud pole veel kingihuvilise hüpet teise dimensiooni avastanud ja rassivad veelgi kraami maha laadida.Ei tea, kuhu nad küll kõik need kotid ja pakid ja tundmatud vidinad kavatsevad viia, kellel kinkida? Kohe kade hakkab tiblal. Tahaks veel mingit kingitust saada, jõulud ju ikkagi!
Seekord oli kingituseks taimeriga ventilaator ja roostevaba (harjatud metall) trapikaas. Ma arvan, et ühe doosi saab kindlasti!
Pildil etendavad Vilde rahvateatri näitlejad kurbmängu tibla jõuludest.

Põlurahandusminister

Kui Bratiino-Karel Valitsuse Majja jõudis, olid Kõuts-Andrus ja Reinuvader-Valdor juba otsustanud ühitada põllumajanduseministri ja rahandusministri ametikohad. Kinnitatud oli ka uue ametimehe nimetus - põlurahandusminister.
Kõuts-Andrus võttis Buratiino-Karelil armsasti käealt kinni, juhatas ta hellalt priske lillepoti juurde, millest kellegi kurikaval käsi oli kummipuu juba välja sikutanud.
Karel, kas sul kuldmünte on? -küsis Andrus kurja häälega, pea ümber lehvimas Chaneli vänge lehk. Egoist, mis muud, arvas ehmunud Karel.
Na-na-natuke on,-kokutas hirmunud mehike ja surus tugevate maamehekätega vastu rindu Papa-Villu kunstnahast portfelli. Villu käib nüüd Stockmanni kotiga, tal neid pealegi mitu.
Armas poiss,-jätkas Andrus meelitamist,-pane nüüd ilusti need kuldrahad kõik siia mulla sisse, hommikuks peab eelarve lapitud olema.
Ega Bratiino-Karel julgend vastu vaielda, vaat ei saagi veel valitsuse seanahast portfelli, tulebki elu lõpuni Villu omaga käia.
Kallasid sulakullast miljoni (või oli see poolteist) kenasti lillepotti, põlurahandusminister kühveldas peale mulla ja asusid hommikut ootama.
Karel püüdis küll silmi lahti hoida, aga kavalpead Andrus ja Valdor muudkui laulsid ükshaaval ja kahehäälselt unelaule ja nii Bratiino-Kareli eelarvevahtimisest punetavad ja rähmased silmakesed kinni vajusidki.
Põlurahandusminister tegi käekesed taas mullaseks - niikut käe potti pani, sai käsi hoopis kullaseks.
Nii me elamegi - kel käsi kullas, kel peffel mullas.
Pildil uue valitsuse esimene pressikonverents. Puldis too, kelle nime me ei tohi nimetada. Bratiino teises reas vasakult kolmas.

Tegelased

1.Mairold - 29 aastane pesumodell. Imalalt ilus, aga huvitaval kombel üsna mõistliku jutuga. Teadlik edust nii mees-kui naissoo hulgas. Tiba koomiline, mitte kuigi tõsiseltvõetav karakter. Matsi väikevend.

2.Mats – 40 aastane väikeettevõtja, kipsi-ja villapanevate külapoiste kaasomanik läbi oma mikrofirma. Tüsenev endine maadleja, oli seotud 90. alguse kõikehõlmava kuritegevusega. Sureb üsna alguses.

3.Miralda – eelmise abikaasa, 42 aastane bravuuritar, kodumaiste tervise-ja trendiajakirjade kindel lugejaskond. Sööb Activiat ja teeb 5 korda nädalas trenni erinevatel aladel ja erinevate spordiklubides. Ühe klubiomaniku armuke, ujumistreeneri kallim ja Radissoni hotelli laotöölise kepitav. Muidu ilus naine. Matsiga kaks last – 10 poeg ja 2 aastane tütar.

4.Argo – kõigi eelnevate tuttav, käivad tihedalt läbi ja koos pea igapäevaselt, tunneb nii armastus-kui võitluskunste, Matsiga krooniaja algul olnud katusepakkuja-rahakoguja. 39 aastane, õpib Akadeemias Nord juristiks.

5.Avely – eelmise tüdruksõber, ilus nagu päike, loll nagu öö. Kõik lollid ütlused, mis omistatakse Kairit Tuhkanenile, on algselt tegelikult pärit Avely suust. 28 aastane igavene tibi, blondiin. Sõidab Argo kingitud BMW-ga.

6.Kati-Karmen – femme fatale, keegi ei temast midagi. Priske targutaja, vist vanatüdruk. Ebamäärases eas, salkus soenguga, käib riides nagu Marju Kuut. Ilmub stseenidesse alati ootamatult.

Pildil Kati-Karmen castingul. Tagumik on Matsi osatäitja jagu.

Koeravana

Nii tervitab koer Rommi töölt saabuvat peremeest, kel on kingituseks kilupirukad, paprika-juustupirukad ja veel pumperniklid:D

Reis kuningriiki

Vaatasin, et kõik iluteenused tasuta ja rääkisin tibidega läbi - saime kaubale. Ei mäletagi, millal viimati ülemere jala käisin. Et siis jala laeva ja jala laevast maha, rääkimata kuningriigi maapinnast. Sinnapoole purjetades oli laeval mingi suurem kamp sihukesi hele-ja tumepruune tegelasi (palun mitte segi ajada seksuaalvähemustega), kes otsustasid just sel ööl mitte magada. Arvasin, et kole küll, aga õiged koledused ootasid alles ees. Tibide iluteenindusega läks ka nagu läks, et siis suurem lasi endaga ja endale kõike teha, väiksem ehmatas suurema küünehooldusest nii ära, et ei teinud midagi ja mossitas õhtu läbi kajutis. Ega väike tibi polnud varemalt skääride vahel sõitnud, vahtis päris huviga hommikukohvi ajal möödalibisevat maastikku. Lasime pruunilaigulised kenasti esimestena laevast maha ja mina nagu kujutasin ette, et mu suurem ja tublim hakkab nüüd vägesid juhatama, et kuhupoole joosta ja mida teha, aga too küsis hoopis minult, et mida teeme ja kuhu läheme. Kuhu-kuhu, eks ikka vanalinna. Ilm oli tuuline ja külm, tõmbasin kapuutsi pähe ja samastusin kohe kuningriigi pealinna enamusega. Näo oleks pidanud veel mustaks võõpama. Kõmpisime piki turistilõksu ja hoiatasin imetargalt kaasreisijaid - ärge siit ostke, siin on kõik jube kallis. Pärast kaht tundi Ahlensi kaubakas tibide osturallit sörkisin mina sinnasamma turistilõksu tagasi, sest nii odavaid ja tihedaid t-särke ei saanud kuskilt mujalt. Ostsin endale ja pisikesele tegelasele. Endale seepärast, et nahk oli märg ja mingi kohviku vetsus vahetasin kuiva pesu ja kohe hakkas puhtam ja kuivem tunne, väiksele tegelasele seepärast, et tal oleks sarvilisega t-särk;) No kõht läks meil ka tühjaks ja suurem tibi tüüris meid mingisse bistroosse. Seal rivistus kärmelt üles kelnerite armaada, kõigil valged põlled luupekseteni ja mingi matroonimõõtu ja -moodi mammi surus meid kärmelt lauda istuma. Menüüs olid konnakoivad. Tahtsin kähku vehkat teha, aga tüdrukud ei lubanud. Lõpuks sõime asparaaguse-suppi. Ikkagi taimetoit. Saia tuli õli sisse kasta. Prantsuse perverdid sihuksed:D Kodumaale naasmine läks, nagu eespool vihjatud, üsna vaevaliselt. Laevale kogunes 1500 USA ja Kanada kolledžiõpilast mingi õpilasvahetuse raames EEstiga. Hoidke alt, kodumaa koolid. Vaba maailma tegelased rääkisid kogu aeg karjudes, liikusid joostes ja manustasid vahetpidamata kergeid alkohoolseid jooke. Sattusin olema toidupoe ukse taga, kui sinna tormas mingi laeva-asjamees, kes raadiosaatjaga vehkides karjus - alkoletile võre ette ja kohe! Seega normaalsed inimesed, keda tuvastasime laevas peale meie veel mõnikümmend, pidid kah kogu reisi aja kurku kuivatama. No baaridest ikka sai. Olime harjumuspäratust vantsimisest sedavõrd väsinud, et magama vajusime juba 11 paiku, kuid see ei säästnud meid maailma tuleviku poolt tekitatud öömürast. Mingil põhjusel käis lärm hooti, jäi mulje, et pooleks tunniks vajus seltskond koomasse ja siis oli ülierutunud seisundis mingi 15 minti. Hommikul oli magavaid mehepoegi ja mammatütreid näha siin ja seal kustunud olekus, üks lamas lausa risti trepil ja ma ei saanud kuidagi teisiti, kui tervitasin teda Eestisse saabumise puhul tillukese müksuga. Welcome to Estonia, noh! Kogu selle triangli teeb koomiliseks asjaolu, et keskmik, kolledžipoiss, läheb juunis kah kuningriiki, aga sinna lubamiseks pidi lapsevanem alla kirjutama pumaagale, kus selgelt kirjas, et alates kelle 23st valitseb Tallinki laevadel öörahu:D Veel jäi meelde, et reisile ei tohi kaasa võtta sprei-värve:) Väga lõbus, ma ütlen. Reis lõppes kah täieliku eksoodiga -sõitsin taksoga! Tuletasin meelde, viimati laskusin ma sel kombel inimeste sekka astal 2002
Ajad ja kombed, jahh;)
Pildil särk, mis ehib nüüdsest mu rindu:)

Kolm teemanti

Las ma nüüd kekkan ka! Panime rahad kokku ja ostsime tütrega kahepeale, mis sest, et minu nimele, ilusa konnavärvi auto. Tõsi küll, üsna vana konna värvi.
-Kuidas küll elu ikka niimoodi läheb,- õhkas laps kõrvalistmel linna tagasi sõites.
-Mis siis nüüd?- ehmatasin.
-See oli ju esimene auto, mida vaatamas käisime,- tõdes tütar.
Oligi siis nii, et peale vana ja punase müümist hakkasin kohe uuemaid nagistama ja muidugi nelikveolisi eelkõige, et ikka endal huvitav taliteid kiusata oleks. See auto oli mingil oksjonil, aga hilinesin tagatismaksega ja arvasin, et läinud mis läinud. Mingil hetkel ilmusid teemandid uuesti müüki ja veel sellise hinnaga, millele polnud võimalik vastu panna. Vastu pani hoopis pank ja lausa näkku, sest kui üritasin firmale uut autot liisida, arvas pank, et minu väikese virma jaoks on autusid juba küll. Ega ausalt öeldes viimase poole aasta bilanss kah midagi eriti pidulikku ei näidanud. Panime siis tütrega rahad kokku ja ostsime otse. Nii otse, et polegi ammu nii otse ostnud:D
Kes veel ei tea, siis automargi nimetus tähendab japside keeles kolme teemanti.
Aga ma nüüd talvel sõidan.

Varre pikkus

Sõber veeres ootamatult läbi ja tegi ettepaneku, millest oli võimatu keelduda. Naine oli tal öötööl, laps kah ära saadetud ja kutsus mõned sõbrad enda äsjaolnud sünnipäeva meenutama. Sõime tükikese kringlit, jõime tassikese kanget kohvi ja pitsikese head "Rolandi" konjakit. Lilli oli mitu vaasitäit, aga üks tumepunane roosiõis eriti pika varre otsas oli eraldi vaasis.
Ega roosi varre pikkusel pole mingit tähtsust, arvas üks meist.
Mehe varre pikkusel samuti mitte, lisas teine ja kolmas noogutas sügavmõtteliselt pead.
Roosi varre pikkusel pole tõesti mingit tähtsust, teadis seltskonnaga liitunud ainuke naisinimene.
No võta sa nüüd kinni.....

Jõuluvana Kingikontor

Liitudes jõuliselt linnapea Savisaare kodanikualgatusega sotsiaaltöökohtade loomisel, avasin enda kodumaja keldris Jõuluvana Kingikontori. Värbasin tööle 600 päkapikku - muidugi minimaalpalga eest - ja esimese töö-öö tulemus on pildil. Kui näete Nõmme teedeääri palistavaid frivoolselt roosakaid kotte - kõik need on kingikontori tulem, ootamas äravedamist.
Sellega on nagu Nõlvaku prügiga - kui sel aastal ei jõua, viime järgmisel. Keegi jõulude ajal kingikotita ei jää!