Lapsepõlve lõpp

Eile lõppes poja jalgpallurikarjäär. Või vähemalt katkes teadmata ajaks. Pühapäeval oli esimene trenn peale suvepuhkust ja seal olla treener öelnud, et kuna trennis käib vähe poisse, siis on esmaspäeval trenn koos III liiga meestega. Poiss läks trenni üsna õhinal, ikkagi suurte meeste värk. Tegelikult oli asi juba pühapäeval selge - klubi otsustas A-klassi meeskonna tegevuse peatada, mehed laiali saata, kellel kael kannab, III liigasse mängima panna koos meestega ja kellel ei, lihtsalt koju koti peale. Lõpetamata jäid liigamängud, turniiritabelist oligi tänaseks meeskond kõrvaldatud. Mis selle sammu taga oli, ei tea. Poiss alustas vanema venna eeskujul jalkatreeningutega 2002. aastal, kümneaastase poisina. Algus oli muidugi üle kivide-kändude, poissi tuli ikka trenni vaat et sundida. Eks see poisikeste seltskond on ju nagu kukktibude kari - kõik tahavad kõiki nokkida. Nii mõnigi kord tuldi trennist nuttes, et see ja teine on liiga teinud. Eks ma püüdsin iseenda äraarvamata tarkusest õpetada, et teist põske ette ei pööra ja annad sama mõõduga vastu. Pikapeale hakkas andmagi ja viimastel aastatel oli neil selline poistevaheline austus isegi tekkinud - seisti üksteise eest nii väljakul kui väljaku kõrval ja kui nokiti, siis ikka enamasti heatahtlikult. Esimesed aastad olid edukamad kui viimased, kui enamasti tolkneti liigatabeli sabas, aga peaasi oli ju see, et noor mees ei kükitaks kõik õhtud arvuti taga. Päris 4 korda nädalas ikka trennis ei käidud, aga ka vähemast sai noormees jõudu ja musklit et kole. Vähe sellest, et alles hiljuti sai uus treening-ja võistlusvorm ostetud, poisse Eesti kaugemasse otsagi oma autoga võistlustele veetud, kui treener unustas bussi tellida, treenerit asendatud, kui tol olid pohmakapäevad või muud mõjuvad põhjused poisid ula peale jätta. Deem, ma olen nii tige sellise asjaajamise peale. Kui eile ettevaatlikult sondeerisin, et mis nüüd siis edasi, oli poisil lühike resümee: -Lapsepõlve lõpp-. Videol poisi nurgalöögist löödud värav. Aasta oli siis 2007