Gentlemen, start your engines! III

Üle pika aja hakkas Armand sahtlis rabelema, nõudis välja! Eks ma siis päästan ta korraks:)


MIS SU NIMI ON?





Laev oli oma suuruse kohta praktiliselt tühi. 9. deki bistroos istus lisaks Armandile veel 3 inimest, oli külm ja kõle, jää krobises vastu laevaparrast, summutades meeldivalt Soomest töölt naasva ehitustöölise
väsinud norskamist. See oli tänase päeva viimane ülesõit, laev jõuab sadamasse keskööks, kui muidugi jää lubab.Armand püüdis lugeda India mitteroostetavast raudsambast, aga jutt oli igav ja ta lükkas prillid laubale. Kuna kliente polnud, oli ka bistroo müügiletile metallvõre ümber jäetud ja allapoole kohvitopsi järele minna mees ei viitsinud
Reisiselli pea hakkas juba tonks-tonks lauale liginema, kui
trepikoridorist kostus rõõmsat jutuvada ja üksteist trügides, küünarnukid sõbralikult koos, lokid lehvimas ja vasikasilmad sätendamas, ilmus bistroo vahekäiku sõbrannade seltskond. Volüümi nad vaka all ei hoidnud, kõik kaks mittemagavat kodanikku said kuulda, et tegu on Majanduskooli tudengitega, kes laevas praktikal. Jutt käis kellestki neljandast, kes üldse ei oska voodipesu kokku panna. Ülesõidu-kajutite voodipesu siis. Armand muigas. Kakskümmend aastat tagasi oli tal igaks ülesõiduks oma kajut, täiesti tasuta kusjuures. Nende firma oli koostöös soomlastega laevakaupade põhitarnija toonasele reederile ja ka temasugusesse keskmisse asjapulka suhtuti piisava respektiga. Kapteniga ühes õhtusöögilauas just ei istunud, aga laevapere messis sai alati kenasti kõhu täis. Oeh, sirutaks praegugi vanad kondid puhaste linade vahele lahti!
Armand tuiutas ühte punkti vaadata, akende taga valitses talvine pimedus ja muud meelelahutust seal ju polnud. Tüdrukud tulid kablutades tagasi, ikka kolmekesi. Mees jälgis neid huvitu pilguga kuni üks kolmest, suurte rindadega, kuid saleda keha ja sihvakate, teksadesse pakitud jalgadega kastanjuus äkki ta pilgu tabas, ei pööranud pilku ega pead, jäi Armandi silmisse kinni, ise teiste tüdrukutega edasi lobisedes. Tea, kui vanad nood on, arvutas mees mõttes, ehk ikka 18 täis juba. Lisaks peale pööras ta tüdruku pilguga kaasa minnes nüüd juba ka kogu keha. Tagantpoolt oli neiu just seesugune nagu üks pisut kopitanud meeskodanik enda märgades unenägudes kujutada võis. Ehhh, ütles
Armand endale, jäta jama. Aga rumal mõte oli pähe pugenud ja meelde tulid ühed ja teised sametised hetked mitte nii väga kaugest minevikust.
Justkui juhuslikult katsus parem käsi pintsaku vasakut põuekat, kus rahakotis puhkas mitu sirget ja siledat panknooti, lillakas-punased eurorahad.
Ülesõit tikkus poole peale jõudma, kui neidised taas nurga tagant välja vurtsatasid, seekord kahekesi. Vadinat oli seda enam. Kastanjuus hoidis taas pilku Armandil, sinised silmad vilasid, aga ehk mehele lihtsalt tundus nii, sest püksid olid tal juba ammu ümber reie eriti tugevas pressis.
Ma teen selle ära, veenis ta ennast, kohe ütlen. Aga ei öelnud ta midagi, tüdrukud läksid oma teed ja ehitaja lõpetas norskamise, haigutas häälekalt ning läks kuhugi allapoole, ilmselt õllele. Armandi püksid vajusid ümber reite volti ja veri voolas ajju tagasi. Totakas vanamees, kirus ta ennast, tee see ära, tee see ära! Armand noppis taskust portmonee ja kiirustades, räpakalt, tõmbas sealt välja kaks siledat ja läikivat rahatähte, peitis need vasaku käe kämbla alla, aga niimoodi, et nominaali tähistav number oli selgelt näha. Kõhus võdises, mõni ime, niimoodi polnud ta kunagi varem teinud. Nüüd jäi üle oodata ja loota. Mitu korda tõusis mehe parem käsi, et vasaku käe kämbla all piilesklevad rahapaberid tasku toppida, aga vasak käsi jäi endale kindlaks. Süda kloppis, iiveldus tõusis kurku. Küll loksutab, mõtles mees.
Siis kostis liftiuste pehme kopsatus ja koridori ilmus pruunjuus. Üksinda. Marssis puusi hööritades ligemale, pilk äraolev, aga Armandis kinni. Mees kergitas vasaku käe kämmalt ja kähistas: „Tuhat eurot“
Tüdruk jäi seisma, vaatas veiklevaid rahatähti ja ütles ükskõiksel häälel:
„Veerand tundi ongi jäänud“, ning sõrmedega kergelt üle mehe vasaku käe kämbla libistades asutas end tuldud teed tagasi. Kuidas nad autoteki all asuvasse teenindava personali kajutisse jõudsid, Armand takkajärgi ei mäletanud, samuti ei mäletanud ta kogu sündmust kui sellist kuni hetkeni, kui ta püksid rebadel koiku serval istus, pruunijuukseline ilmutis vetsuboksis suud loputas ja puristas ning paberrätiga nägu pühkides uksele ilmudes Armandilt küsis:
„A missu nimi on?“
„Aaaa....Tuhat Eurot“, vastas vimkavend Armand ja tasapisi teadvusele tulles küsis omakorda:
„Kas sa nädala pärast oled samas vahetuses?“
Tüdruk vaatas seinal rippuvat ja pastakaristidega soditud kalendrit, noogutas ja teatas:
„Olen ikka. Aga ma arvan, et sa võiks järgmiseks korraks uue nime võtta!“
„Mis nime?“ uuris Armand õhinal.
„Kaks Tuhat Eurot on ilus poisslapse nimi“, arvas kena neidis peegli ees enda pruune kiharaid sättides ja kustutas vetsuboksis tule.

* * *