Töömehe nälginud silmad

Täna olid mul finantsprobleemid. Üldiselt on töömehed mul mõistlikud, suurt ja kõlavat kiunu kuuldavale pole toonud, aga täna astus minuga lähikontakti ja üritas finantsteemal suhelda kurbade silmadega nooruk, sihuke lahjapoolne ja aeglasevõitu, aga muidu väga tubli!
"Kas te mulle raha annate?" küsis noormees ja puuris mind oma nälginud silmadega.
A mul oli arve peatöövõtjale läinud alles nädal tagasi ja ega enne kolme nädalat sealt kogemuspõhiselt midagi oodata ole. Pealegi olin eelmisel päeval samale mehele kandnud üle augustikuu objekti palga.
"Lähme välja!" ütlesin konkreetselt ja astusime koos mu auto poole, töömees õhinal, kapitalist vaevatult. Avasin pagasiluugi, nähtavale ilmus igatsugu sodi vedamisest üsna räpane sisevooder ja sellel üksik käsisaag, a muud mitte midagi.
"Näed sa siin kuskil rahakohvrit?" uurisin nälginud silmadega isendilt. Ei olnud. Ka inimhigist, verest ja lõigatud küüntest münte pressivat aparaatust polnud kusagil. Häbistatult läks rippuskäsi proletariaadi esindaja segumasina juurde tagasi ja punniskõhuline kapitalist lõi pagasiluugi lärtsuga kinni.
Öösel näen ilmselt Nabuccot unes. A las laulavad, raha ikka pole;)

Pildil tööriietuses segumees, kes oma nälginud silmi peab maskiga varjama.