Loomaaed, rsk, ma ütlen!

Rohkem polegi täna öelda. Meeldivat õhtu jätku!

Suur ja väike

Tõmbasin eelmise tööaasta kokku, kusjuures kahetsusväärselt võrdlesin ka eelnevate aastatega ja millegipärast tuli meelde sihuke tore looke:

Mees laekub hilisõhtul töölt, naine juba voodis. Räntsatab aga abikaasa kõrvale ja üritab asja ajama hakata. Naine lamab nagu inglise leedi - külm, kange, ei liiguta ega tee hääli. Mees tüdib lõpuks asja liigutamisest ära, veeretab end naiselt maha ja uurib:
"Mis sul viga on, naine?"
"Ja palk on sul ka väike!" teatab naine kurjalt ja keerab selja.

Nii ongi;) Üllatavalt kombel oli käive eelmisel aastal isegi pisut suurem üle-eelmise aasta omast, aga mõned aastad tagasi oli ikkagi....mitu korda suurem;)

Mida ma tahan siis öelda? Aga seda, et naistel on peaaegu alati õigus!

Pildil on kõige kõrgema käibe otsas olev mees igatahes täitsa või sees! Mis tesied kodus teevad või kus nad saavad, ei taha mitte teadagi:D

Head uut aa

Armand sulges korralikult välisukse ja trampis esikumatil jalgu lumepurust puhtamaks. Siis trampis korra veel, ikkagi uue aasta esimene trampimine! Jalgade tuhmid mütsatused panid vere keema ja lisaks trampimisele vehkis mees nüüd ka kurjakuulutavalt kätega, justkui mesilinde peletades. See tõi talle omakorda meelde koledaid mälestusi igasuguste lendavate asjadega ja nii trampis ta jalgu järjest süveneva vihaga.
Algas ju kõik kenasti - ta oli kõvasti vaeva näinud, et näärilaud oleks lookas, aga ei mingeid rasvaseid pekikäntsakaid ega verivorste - ainult pardirind ja hanemaks, natuke ka porganditega segatud hapukapsast ja muidugi Moet et Chandon jahedas hõbenõus, milles omakorda laagerdus ka meie oma raha, üheeurone münt. Et uuel aastal vaesust tundma ei peaks. Naiss!
Aaza-Lea tuli täpselt, oli küll pidanud kaua bussi ootama, aga see oli ka mõistetav - ikkagi vana-aasta graafik. Armand aitas tal galantselt kasuka seljast ja peegli ette juukseid kohendama jäänud naist selja tagant emmates kohmas kohmetult:
"Sa oled mul nii kena!"
Aaza-Lea talvetuulest õhetavad palged muutusid veel punakamaks ja ümber pööranult liibusid ta tütarlapselikult kikkis rinnad vastu Armandi kõhtu ning parkunud huultega mehesuu sai jaheda musu. Enne pidulauda istumist teleka ees punaveini limpsides libises Armandi ärevil pilk ikka ja jälle sõbranna karupüksistatud sihvakatele säärtele - vähe on selles vanuses naisi, kes riskivad talveõhtusse startida kärtspunaste muhumustriliste liibuvate sukkpükstega. Aga Aaza-Lea figuuri ja kurejalakestega võis! Armand oli selles TÄIESTI veendunud. Tasapisi heietas mees nimelt mõtet kardinaalseks elupöördeks. Miks ei võiks kaks üksikut hinge ühte heita ja seda just kaunil nääriööl?! Isegi mingi kõnekese oli ta higistades ja grammatika kallal vaeveldes valmis kribanud. Kuigi tavaliselt piirdus Armand ka pühade puhul üksnes mulliveega, siis täna oli ta enne naise tulekut ärevust maandanud tibakese armeenia brändiga ja võtnud lonksukese jahedat viinakestki. Nüüd, diivanil veini timmides, ärkas ta ehmatusega sekundilisest tukust ja piidles ärevalt naiskaaslast - ei, vist ei märganud, oli teine ametis Normanni tolategemise vahtimisega. Aega polnud enam palju, varsti pidi lauda istuma. Armandil süda puperdas sees, Aaza-Lea ümaral õlal puhkav töömehekäsi higistas märgatavalt. Viisakalt vabandussõnu pomisedes tõusis Armand ja ronis toimekalt teisele korrale - seal vetsus võis vabamalt soristada, kusse häbi ots, kui Aaza-Lea teda toimetamas kuuleks. Vetsus käidud, viisid jalad mehe kui iseenesest baarikapi juurde ja kuna ühest lonksust tundus väheks jäävat, võttis mees mitu.
Laua oli mees katnud kööki, talle ei meeldinud elutoas süües telekat passida. Mis see köögiski häda süüa, eksole! Küünlad põlesid, inglikellad kõlisesid küünlakuuma toimel ja vanapaar näkitses viisakalt linnutoidu kallal. Veinipudel sai peaaegu kohe tühjaks, aga ka teine oli ikka käepärast. Armandil pea sumises, toit ei löönud sedapuhku mitte kuidagi pead klaarimaks, pigem vastupidi. Kuude kaupa karskust pidanud mulliveemees arvas, et ega südamedaamile muidu etlema pääse, kui peab korra veel julgust võtma.
"Lähme aga tuppa tagasi, pea need Kremli kelladki ei löö!" ütles Armand muhedalt ja viisakalt naist küünarnukist diivani poole manööverdades tundis ehmatusega, et tegelikult oleks hoopis temal toetust vaja.
"Ma korra.....veel," kohmas Armand ja ettevaatlikult samme seades tudises tepist üles. Trepimademel pöördunult, nägi ta kuidas Aaza-Lea pilk ei olnud just kõige sõbralikum mehe liikumist seirates.
Kahe kiire sammuga oli ta taas baarikapi juures ja vaikselt, et klõnksatused ei reedaks, kummutas paar punnsuutäit rosinajooki. Võttis küll surisema, aga andis kuraasi juurde.
"Mida asja," mõtles mees, "ma ennegi naisel olnud, teeme selle ära nigu tirtsti!" Miskipärast oleks tahtnud laulda. Aga mitte midagi harrast, häälepaeltel plõnnis üks hoopis hoogsam lugu.
"Mäekõrgune on õnne tipp..." üürgas Armand trepist alla libisedes. Esimesele korusele sai niimoodi tavapärasest kõndimisest märksa kiiremini.
"Ole kuss!" sisistas sõbranna, a mõne minuti pärast juba loodetavasti elukaaslane pahaselt. "Presidendi kõne algab kohe!"
Armand proovis enda vedelat keha Aaza-Lea kõrvale ja natuke isegi peale sättida, aga naine libises osavalt kõrvale.
"Ma olen Baruto," mõtles Armand ja üritas sõbrannat vööst haarates vaibale heita.
"Sel turniiril on aina kaotused," resümeeris Armand kaks minutit hiljem Aaza-Leale tema hinnalist kasukat selga aidates. Viimase katse täielikust hävingust pääseda tegi mees veel aiaväraval kõõludes:
"Tule, Musike, hakkame koos elama!" hõikas ta kaugenevatele kurejalgadele ja naaritsale järele. "Ma hoian sind kui lillekest"
"Ja väetan ka," tuletas põies pakitsev alkohol end meelde.
Kui rahvas tänavatele valgus ja shampanjapudelid paukudes avanesid, oli Armandi soe ja kollane soov juba kenasti lumehange märgistamas: HEAD UUT AA

Illustratsioonil Armand koos sõpradega Veski tualettruumis kalligraafilist pisskirja harjutamas

Tõuseb igast asendist

Sain sihteesmärgiliselt kokku ammuse kolleegiga. Naiskolleegiga:D Küsimuseks (tema poolt) muidugi remont ja ehitus. Kuidagi arenes vestlus ka isiklikule pinnale, et kas ikka seesama kaaslane ja kuidas lapsed ja nii edasi. Naiskodanik kurtma, et tal on vahetus(varu)mees, kelle ajad uksest välja ja viie sekundi pärast on bajaaniga akna all. Serenaadi laulmas, noh! Või viskad aknast välja (kaheksandalt korruselt) - maandub lumehanges ja hetkega on, punased roosid näpus, juba jälle su ukse taga. Ma olin selle jutu peale mõtetega natuke mujal ja kommenteerisin autopiloodil - ta on sul siis nagu jonnipunn, tõuseb igast asendist. Ise ma midagi kurja ei mõelnud, ausõna! A proua solvus täiesti tõemeeli, niristas lauanurgale oma jahtunud kohvitassi eest kahvatud eurosendid ja kõpsis minema.
Kui ma turundustegevusse edaspidi sama familiaarselt suhtun, istun ka sel talvel näljapajukil;)

Illustreerival pildil lahkub hästivarustatud armuke kallima kaheksandal korrusel asuvast korterist tuhandete hõiskavate pealtvaatajate silme all

Inimene pole lind

Kuigi väidetavalt mõned naissoost isikud oskavad lennata - luua abiga muidugi. Täna nägin ma lendavat inimest, kusjuures inimene oli meessoost ja abivahendiks lumelabidas. Mul nimelt hoovipoolsest aknast suurepärane vaade tatarlasest naabrimehe õuele, suvel on rohelus varjamas, a talvel on viuu täitsa avalik. Telekas küll mängis mingit keskpäevast filmi, aga õues toimuv oli huvitavam. Sell võttis aga redeli, kahmas kätte labida ja padavai katusele. Alustas muidugi äärelt ja äär oli loomulikult alt jäine. Sai paar sahmakat alla saata ja tuli ise järele, kusjuures lumelabidast lahti ei lasknud. Kui oleks selle veel jalgevahele susanud, oleks ilmselt kauem ja kaugemalegi lennanud. Nüüd lendas meetrikest kolm ja ikka isamaa poole. Õnneks oli kukkumiskohas paarimeetrine hang, mees tõstis kõigepealt labida võidukalt pea kohale, siis ajas ka ennast püsti, soputas korraks ja eesli järjekindlusega jälle redelist üles ronima;) Ma rohkem igaks juhuks ei vaadanud:D

Jõudsin pilti ka teha - sekund hiljem mees juba lendab!