Saturday, February 26, 2011
Aitab!
Vaadanud Jüri Aarma Pariisi saadet, sain jälle targemaks - Victor Hugo surmapäeval olla kogu Pariisi lõbulinnud töötanud tasuta. Arvestades meie armsa linnapea lubadust valimispäeval kogu ühiskondlik transport piletivabaks kuulutada, arendasin seda ideed edasi - ka meie kodumaa pealinna lõbuteenindajad võiks tollel pidulikul päeval tasuta teenindada! Eeldades, et selline soodusmüük tekitab tohutud järjekorrad, võiks seada sisse esimese, teise-ja kolmandajärgulised kliendid. Esimeses järjekorras teenindataks tasuta ja korvita riigiteenistujaid, diplomaate, kandideerivaid ja ka lahkuvaid Riigikogu liikmeid, teises järjekorras, kuid korvita , meie linnaametnikke, eraettevõtete omanikke ja ehitustöölisi, kolmandas järjekorras ja korviga kõiki ülejäänud huvilisi meeskodanikke.
Aitab alandavatest järjekordadest!
Aitab hindade tõusust!
Pildil kompanii-jagu esimeses järjekorras teenindatud riigiteenistujaid väsinult naasmas kasarmutesse mööda meie kauni vanalinna munakivide ja hobusesõnnikuga kaetud tänavaid. Et sel päeval jumala eest mingit riigipööret ei toimuks!
Wednesday, February 9, 2011
Õpetaja Helmi hellad käed
Õpetaja Helmil oli kena komme mudida õpilasi kõrvust, eriti poissõpilasi. Tegelikult ma ei mäletagi, et ta oleks tüdrukõpilasi kõrvust kitkund. Kui oli lemmikõpilane (nagu näiteks mina), siis mudis hellalt. Kui oli laisk ja kirjutas veel vigadega (nagu näiteks Armand), siis päris sikutas kohe. Poisil olid vahetunniks ikka kõrvad punased. Kui õpilane Helmit eriti ei huvitanud, siis ta toda ka kõrvust ei sikutanud. Õpetaja Helmi andis meile eesti keelt ja kirjandust.
Eile koolist tulles oli tütrel nutuvõru suu ümber - klassijuhataja vallandatakse!
Selgus, et too, viiekümnendates eluaastates matemaatikaõps, oli 7. klassi kurijuurikal distsiplineerimise eesmärgil ja klassi segamise eest (viskas kedagi mobiiliga, kolistas metalljoonlauaga vastu lauajalgu, karjus ja ropendas) kuklatutist kinni võtnud ja tutistanud ning siis dire juurde saatnud. Nagu õpetaja hiljem vanemate listile saadetud kirjas tunnistas, see oli viga. Noor nannipunn läks ja kitus direle ära, kusjuures mitte iseenda ebaõpilasliku käitumise, vaid õpetaja ennekuulmatu vägivalla tema kallal. Dire kutsus õpetaja välja, kuulas pedagoogi ära ja palus kirjutada lahkumisavalduse. Noor kukk jooksis samal ajal juba koolimajas ringi ja kires kõigile, et nüüd saab mata õpsist lahti. Tüdruku klass tormas seda kuuldes õpetajate tuppa, et õpsilt aru pärida, see ei saa ju ometi nii olla?! Aga oli ja on. Tänaseks on kokku kutsutud lastevanemate koosolek, ehk õnnestub hea õpetaja koolile päästa. Kolme aasta jooksul, mil ta tüdruku õpetaja on olnud, oleme korduvalt kohtunud ja suhelnud - selline rahulik ja kaalutletud ütlemisega proua.
Ikka lähen koosolekule ja püüan poolt olla. Kui ma ise ammustel aegadel ja olude sunnil ühe õppeaasta ajalugu õpetasin seitsmendikele ja kaheksandikele, siis tegin ikka pätti ka - isegi klassipäevikuga viskasin üht tegelast. Ainult kaebama ei jooksnud see poiss ja edaspidi saime rahulikult hakkama;)
Kui keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb õpetaja Kellet, andke minu tervitused edasi!:)
Pildil ilus hetk minu õpetajaelust - järelaitamistund 8. klassi õpilasele.
Monday, February 7, 2011
Akvaarium
Mõnikord on saalis üks eksamineerija, mõnikord kolm, aga juhtub ka, et viisteist. Siin on 200 fotot, püüdke ära tunda, keda oleme selles toas eksamite ajal juhtunud nägema. Aeg läks. Nüüd otsige välja need, keda olete näinud ainlt üks kord. Kriipsutage selles tekstis maha kõik o-tähed, alla joonige kõik a-tähed, s-tähtedele tõmmake ring ümber. Selle subjekti tegevusele, nagu ka raadiole, ärge tähelepanu pöörake. Aeg läks.Subjekt teeb nägusid, üritab pliiatsit ära tõmmata, lööb tooli mu istumise alt ära. Raadio sekkub omakorda - tõmba s maha, jooni o alla....Mõnikord tuuakse tuppa luksuslik lõunasöök, mõnikord unustatakse. Mõnikord lubatakse tualetti esimesel nõudmisel, mõnikord peab kolm korda paluma. Mind viiakse iga päev vaimseste ja füüsiliste võimete piirini. Nii mina kui ka nemad tunnetame seda piiri üsna selgelt. Kaugelt üle kesköö vajun riietega voodisse ja uinun silmapilkselt, aga seda hetke nad vaid ootavadki - pimestav lamp suunatakse otse silma: 262 korutada 16-ga! Noh, kiiremini! Peast, see on ju nii lihtne. 4192 karjun ma neile ja tuli kustub.
Ülaltoodu oli kirjeldus autori sisseastumiseksamist NSVL Sõjalis-diplomaatilisse Akadeemiasse, mis omakorda oli GRU (NSVL Sõjaväeluure) kattevari, Viktor Suvorovi raamatust "Akvaarium". Akadeemia hiilgavalt lõpetanud ja ohvitseriauastmeid ridamisi ennetähtaegselt saanud mees murdub peale nelja-aastast tööd sõjaväeluure residentuuris Genfis ja põgeneb inglaste tiiva alla. Kirjutanud mitmeid raamatuid NSVL agressiivsest välispoliitikast, luure-ja diversioonitööst, on käesolev raamat minu arust kõige paljastavam selle enamusele meist romantilise ja vaid pisut ohtlikuna tunduvale "mõõga ja mantli" loo tegelaste elule. Higine, räpane, ropp ja moraalitu igapäevatöö, ühest küljest hall ja rutiinnne, teisalt edu korral peadpööritavaid võimalusi pakkuv. Jõhker erilaager, kus tulevased diversandid harjutavad tapmist surmamõistetute peal, õppe-eesmärgil sõjatehaste töötajate provotseerimine ja äraostmine, mis lõppeb töötaja reaalse vangistamisega, sõbrale postkasti piibli sokutamine, et kontrollida tema ustavust piiblist juhtkonnale kohese teatamise moel jne., jne.
Peale selle raamatu lugemist ei aja omaaegsed, saati siis kaasaegsed luurepõnevikud, musti prille ja häid ülikondi kandvatest superagentidest enam ei naerma ega nutma.
Suvorovile (kodanikunimega Rezun) kehtib endiselt riigireeturile mõistetud surmaotsus mahalaskmise läbi.
Pilt www.tanapaev.ee