Vana, lausa muldvana koer sai täna puhkama. Loomaarst avas veenitee, pani kanüüli ja uinutas vanapoisi, lausa kaks doosi pidi saama, siis jäi koer rahulikuks. Lõpuks veel viimane süst ja keerasime pojaga vanamehe linasse ning viimne teekond läks loomade varjupaiga külmikusse. Sealt edasi põletusahju. Üritasin algul ka Jõelähtme väikeloomade kalmistuga suhelda, aga sealt tuli vastuseks ebaadekvaatset juttu, et ei tea, kas ikka saab ja helistage õhtupoole. Olgu siis purgatoorium. Koer oli kogu sõidu ja ka kliinikus rahulik, aeg-ajalt vatas küsivalt minu poole. Eks ta oli juba väsinud ka. Kodus manustas ta suure vaevaga väikese koervorsti jupi, enne seda polnud mitu päeva praktiliselt söönud.
Olgu siis sinuga rahu!
Pildil noor loom oma kodus.
Kurb muidugi, aga mis teha - ükskord saab kõige elava tee otsa.
ReplyDeleteEi tea, mida koer oma koeramõistusega mõtles - eks ta usaldas sind, sa ju halba talle ei tahtnud.
Tõesti kurb.
ReplyDeleteSee on alati nii kurb ja tundub nii ebaõiglane, et sõbra elu nii lühike on. Kuigi ta oli Sul vist ikka päris eakas.
ReplyDeleteOlgu tal seal vikerkaare taga hea.
nuuks jääkaru, kuigi ma su eest su peremehe taha peitu pugesin, sest sa olid nii suuuuur ja pika sabaga ja sa mu peale paar mahlakat haugatust tegid, olid sul suured ilusad silmad ja sõbralik olek. sa olid oma isandale tähtis.
ReplyDeletemaga ilusat und seal kutsude taevas.
:(
Rahu Rommile seal kaugel, kaugel.
ReplyDeleteKurb, aga loodetavasti saite nüüd mõlemad rahu....
ReplyDeleteMulle meeldib ka mõelda vikerkaaretagusest.
ReplyDeleteMinu kuts jookseb endiselt mu mälestustes ringi - aeg-ajalt meenuvad me metsakäigud ja palju muud.
need silmad, need silmad..
ReplyDeletema isegi ei taha mõelda, kui tohutut vaprust see nõuab.