Universaalne rihm

   Artur ei andnud hommikuti asu - akuraat kell 6 alustas koerakontserti. Küll käisin heaga ja halvaga teda taltsutamas, isegi siraka mööda kintse sai, aga kõike seda pidas ta lõbusaks mänguks ja minu unepuudus muudkui süvenes. Egas midagi, leidsin oksjoniportaalist sobiva varustuse - haukumist neutraliseeriva kaelarihma. Nüüdseks on katsetused edukalt möödunud. Kaelarihmutatud koer ei teinud öö jooksul piuksugi, vähemalt mina ei kuulnud. Hommikul eemaldasin rihma ja kukkusin filosofeerima. Hakatuseks tuli pähe norskamisvastane rihm - meestele sinine, naiskodanikele roosa. Õhtul seod kaela, öö läbi magad püüdlikult, ilma norskamata ja kõik on häppid. Mõtet edasi arendades jõudsin ka koduperemeestele sobiva tooteni, nimelt tuleks patenteerida mölisemisvastane kaelarihm. Kujutage ette - tuleb naine töölt, mees luurab ukse taga, hüppab ligi ja kinnitab kaelarihma. Oh õnne, enne hommikut ei tule naise suust mitte üks piuks! Isegi prahiämbri viib ise välja. Natuke muidugi susiseda saab, nii poole suuga, aga siis võib mees ju teleka hääle valjemaks keerata! Mõttelend ulatus ka allpool vööpiiri pruugitavate rihmadeni, aga nende kasutusotstarbe jätan esialgu saladuseks.
Jälgige reklaami!

   Pildil naisabikaasa hetk peale koju saabumist. Tõsi, rihma peaks pisut pingutama!

Prominent

   Helistab mu tädi, selline varastes seitsmekümnendates pensionärist koduproua ja räägib naerust luksudes, kuidas ta elupõline trepikojanaaber olla teda lifti oodates ahistanud teatega, et küll mu tädi oli presidendi vastuvõtul hea välja näinud. Ainult üks küsimus oli naabril - miks tädi oma mehega polnud, vaid mingi noore poisi kaasa tarind!?
   Seepeale meenus mulle, kuidas kapitalismi iduperioodil, arvata 91-92 laevatasin koos  abikaasaga Soomest kodu poole. Istusime rootsi lauas, vitsutasime kogu raha eest, kui laudade vahel laveerides lähenes toonane Tartu Kommertspanga looja ja muidu kõva varakapitalist Rein Kaarepere, seisatas minu kõrval, noogutas viisakalt mu abikaasale ja sirutas mulle käe. Krapsasin kohmetult püsti, surusime kätt ja arendasime lühikest dialoogi, et sa-ka-siin ja kuidas-siis-läheb-tänan-küsimast. Kusjuures me  polnud tuttavad ega  varasemas elus kordagi kohtunud:D

   Seega teen järelduse, et prominentlus on päritav.

   Pildil tädi pidulikul vastuvõtul (valges, Gucci kotiga), tema taga meessaatja

Ärimees

    Loen Mihkel Tiksi pealkirjas nimet raamatut ja äratundmisrõõm vallutab mu kalestunud meeli. Eks ma midagi olin tema elust kuulnud, äritegemistest lugenud, aga et ka eraelu sedavõrd avameelselt käsitlenud (muidugi mehe vaatevinklist), esmalt natuke ehmatab. Samas on need kapitaliookeani ujuma visatud ärimehe võitlused iseenda ja kaaskapitalistidega nii üheselt tuntavad ja tuttavad, et külmajudinad tulevad peale. Esimesed Soomes-käigud, salaviinapudelid püksi peidetud, naistega Rootsi ja lastega Soome, siseheitlused kalgi ärimehe hinges, et keda jätta ja keda võtta, mahajätmised ja -jäämised, majaehitamine ja probleemid lastega... Laevadel töid tehes sattusin ka mina alatihti kokku lipsustatud kunagiste kursa-või koolivendadega, kes võisid endale minu lahja õlleklaasi asemel lubada "Otsa" baaris kulistada kallist margikonjakit ja ka ülesõiduks võtta vanniga kajuti. Äkilised sissetulekud ja ootamatud väljaminekud, pangakrahh ja valuutakooma, sõpradele uhkusega valuutapoest ostetud "Mehukatti" ja kohalikust nurgapoest odavaima viina segust kokteili pakkumine;)
   Kui Tiksi "Korvpalliromaan" oli nagu endistele meeskonnakaaslastele natuke ärapanemise maiguga ja "Elumees" ei jätnud üldse mingit muljet, siis "Ärimeest" soovitan kõigile, kel üheksakümnendate alguses kapitalismilained üle pea lõid. Mulle meeldis!

Pildil tervitavad esimest korda Soome saabunud ärimeest tohutud rahvamassid

Hunt August ja koer Artur

    Laps päris täna kuklisöömise vahele, et kuidas mulle Hunt August meeldib;) Ma ei saand muhvigi aru, pärast hakkasin natuke jagama. Koer Artur elab hästi, tänan küsimast, käis eile isegi koolis. Kui autos oli enam-vähem rahulik (aheldasin ta läbi rakmete turvavöö külge), siis koolis käitus siivutult. Klassi koosseis on väike - ainult neli koera, neist kolm poissi ja üks tüdruk. Tüdrukul olid päevad ja kuna nii õpetaja kui koeratüdruku perenaine olid samuti......eeee, päevateadlikud, siis pool tunnist vesteldi päevadest, õnneks küll koerte päevadest. Palju huvitavat sai teada!;) Kas koerapiiga odööridest või millestki muust, aga koer Artur üritas korduvalt õpetajapreiliga sugulisse vahekorda astuda. Kes talle küll kõike seda on õpetanud???

Pildil - üks koer näitas üles ebatervet huvi ka meesisendi vastu!

Matused

  Läks kodanik abikaasa koeraga jalutama ja ei tule ega tule tagasi. Juba neljas tund jalutab, telefonilegi ei vasta. Aga siis uksekell ja lävel kaks politsemundris riigiametnikku, kes sõbralikult uurivad, et kas teil on selline koer. Ja kui koer oli omanikule identifitseeritud, teatasid sõnumitoojad, et koera kõrval lamab tundmatu naiskodaniku surnukeha, palutakse tuvastada. Ja oligi nii - täitsa oma naine lamas surnult koera kõrval, kusjuures koer kedagi juurde ei lasknud (bullterjer), isegi mehel endal oli tegemist, et koera taltsutada. Kui riigiametnikud olid abikaasad kokku viinud, teatasid nad elusolevale, et tegu ilmselt loomuliku surmaga ja neil seal enam midagi teha pole ja kiirabile pole ka mõtet helistada, nemad surnute veoga ei tegele. Õnneks olid mõned naabrid kokku jooksnud, neilt sai täiesti juhmistunud värske lesk surnuveo telefoninumbri ja heade naabrite valvsa pilgu all ootas külmas õhtus kaks tundi surnuveokit.
     Pidime temaga järgmisel hommikul Soome purjetama kevadisi töid täpsustama, aga õhtul kell kuus mees helistas ja teatas niimoodi õrna häälega, et ma vist ikka homme ei sõida, Nadja suri ära.
   Täna olin esmakordselt elus õigeusu matustel. Baatjuška kohmerdas saali, küsis Genalt valjul bassihäälel, et mis  surnu nimi ka oli ja kukkus viirukipanniga vehkides ümber kirstu tammuma. Ühtki sõna lahkunust ei räägitud! Ma olin ilmselt ainuke pagan, sest kõik teised lõid hoolega risti ette. Pärast musitati ikooni ja kadunukest, ma hoidusin mõlemast tegevusest. Kalmistul oli enamik seltskonnast juba lõbusas tujus, rüübati kangemat, pandi suitsud ette ja heietati valjuhäälselt.
  Peiedelt viisin kesklinna ühe daamotška,  lahkunu naabrinaise. Small talk päädis sellega, et proua uuris mu nime ja perekonnaseisu, peaaegu oleks ära rääkinud!

Matustele oli kogunenud meeletult rahvast, ma ütlen mee-lee-tult!