Artur ei andnud hommikuti asu - akuraat kell 6 alustas koerakontserti. Küll käisin heaga ja halvaga teda taltsutamas, isegi siraka mööda kintse sai, aga kõike seda pidas ta lõbusaks mänguks ja minu unepuudus muudkui süvenes. Egas midagi, leidsin oksjoniportaalist sobiva varustuse - haukumist neutraliseeriva kaelarihma. Nüüdseks on katsetused edukalt möödunud. Kaelarihmutatud koer ei teinud öö jooksul piuksugi, vähemalt mina ei kuulnud. Hommikul eemaldasin rihma ja kukkusin filosofeerima. Hakatuseks tuli pähe norskamisvastane rihm - meestele sinine, naiskodanikele roosa. Õhtul seod kaela, öö läbi magad püüdlikult, ilma norskamata ja kõik on häppid. Mõtet edasi arendades jõudsin ka koduperemeestele sobiva tooteni, nimelt tuleks patenteerida mölisemisvastane kaelarihm. Kujutage ette - tuleb naine töölt, mees luurab ukse taga, hüppab ligi ja kinnitab kaelarihma. Oh õnne, enne hommikut ei tule naise suust mitte üks piuks! Isegi prahiämbri viib ise välja. Natuke muidugi susiseda saab, nii poole suuga, aga siis võib mees ju teleka hääle valjemaks keerata! Mõttelend ulatus ka allpool vööpiiri pruugitavate rihmadeni, aga nende kasutusotstarbe jätan esialgu saladuseks.
Jälgige reklaami!
Pildil naisabikaasa hetk peale koju saabumist. Tõsi, rihma peaks pisut pingutama!
Seda mölisemisvastast rihma oleks siiski vaja mõlemale soole. Nii roosat kui sinist mudelit paluks.
ReplyDeleteAga muidugi, mina pole mingi meessiga! Pooldan sugude võrdset enesemääramise õigust ja vaba suupruukimist. Kui mehe mulk ei püsi kinni, kasutame sinist rihma kirjega "very strong"!
ReplyDeleteMinu arust võiks inimsuhetes koera ja peremehe suhetest paljutki õppida ja üle võtta. Kui inimestest elukaaslased on teineteisega alailma rahulolematud, siis koer ja peremees saavad reeglina hästi läbi. Nagu siit lugeda võis, siis üksikud ettetulnud kitsakohad saab sobiva rihma abil lahendatud.
ReplyDeleteEt siis paar peab algul selgeks tegema, kumb neist peremees, kumb koer on. Koer kuulab peremehe käsklusi, aga peremees hoolitseb tema eest, annab süüa, käib temaga koos jalutamas ja lubab nuuskida teisi koeri. Ja mõlema osapoole vahel valitseb tingimusteta armastus. Sellest me ju unistame. Ah et keegi ei taha suhtes koer olla? Aga miks mitte? Selles rollimängus on täielik sugude võrdsus, kedagi pole ahistatud. Kes koer ei taha olla, see võib hoopis ise peremees olla ja endale sobiva koera otsida ;)
Lugesin Bianka väga põhjalikku ja elufilosoofilist kommentaari. Siis mõtlesin, et kes mina inimsuhetes tahaks olla, kas koer või peremees. Kõige lõpuks teen veel ettepaneku, et Lendav Konn võiks muuta oma nime Lendavaks Koeraks, arvestades blogi mõnevõrra muutunud profiili.
ReplyDeleteBiankale - auh-auh, auh-auh-auhhhh, rrrrrrrr!
ReplyDeleteMinul on viimasel ajal kolm koera. Kaks neljajalgset ja üks kahejalgne.
ReplyDeleteMina soovitaks sulle Tai naist. Töötab ilma kaelarihmata.
ReplyDeleteSK - mulle või Thelale??
ReplyDeleteA kuidas sel tailannal haukumisega on? Hommikuti ei kimbuta??
Vaevalt... ta kimbutab.
ReplyDeleteVõi vähemalt pole selle asja nimi haukumine.
Tailannade puhul ehk peaks üks viks meesterahvas padja all hoidma pudelit Makroflexi. Hädaolukorraks, suuspidiseks kasutamiseks, ja räpast fantaasiat kasutades arvan sellest abi olevat.
Mõnel puhul. Kui ta magada ei lase.
Ma nii igaks juhuks ütlen, et mina sellist fantaasiat ei oma ning tailannade hinge- ja ööelu nii põhjalikult ei valda.
ReplyDelete