Liiklusraev

   Täna langes mu auto liiklusraevu ohvriks. Mingi pätt tagus jalaga esistanget. Algul üritas suhelda verbaalselt, aga kuna hääl ei kostnud minuni, siis näitas ka üheselt mõistetavaid käemärke. Kui ma ka neist aru ei saanud, hakkas jalamärke näitama;) Kuna pätil oli jalgratta pakiraamil kena tüdruklaps (ärge mõistke nüüd valesti - nii 2...3 aastane), siis mina muidugi pätile mingeid signaale ei saatnud - ei verbaalseid, ei manuaalseid. Kuidagi sain jalgratast müksamata neist mööda manööverdatud, aga Hendriksoni küürul peeglisse vaadates märkasin tuttavat terminaatorit kõigest jõust mulle järele väntavat. Ehk oli lihtsalt sama suund:D  Kogu draama sai alguse sellest, et lakkamatus esimese käiguga veerevas autode voolus jäin mingil hetkel esiratastega sebrale, samas oli eesseisva autoni vähemalt 2 meetrit, oleks saanud ka kitsama autoga läbi. Mingil hetkel meenus, et turvapadja vahetus oli heal krooniajal 20000 raha, siis hakkas küll pisut jahe.
   Palun vabandust, pätt, ma enam ei tee!

  Pildil grupp rahulolevaid pätt-jalakäijaid peale tulemusrikast kohtumist sebral peatujaga.

Arturi sünnipäev

  

     Kutsa sai aastaseks. Mida küll koerakesele kinkida? Arvestades looma üliemotsionaalset iseloomu, koeratreeneri iseloomustust - ülbe koer - ja kuritahtlikku kallaletungi naabrinaisele, otsustasin Arturi edasist elu kergendada ja anda ta kastreerimise eesmärgil veterinaari hellade käte meelevalda.
    Koer kargas reipalt autosse, isegi kliinikusse sisenes kebjal sammul, aga kolm narkoosisutsakat tegi oma töö ja punnitasime koera kere opilauale. Muide, kliinikus seinal rippus tabel, kus Artur liigitus kehakaalu järgi "suureks koeraks". Ausõna, enam teda väikseks koeraks ei narri:D
    Tegelikult oli kahju ka, ikkagi isaste solidaarsus. Kuts konutab oma aias, jube plastiktorbik koonu küljes (peaks kihlvedusid orgunnima, et kui ruttu ta selle peast ära saab), aga saba juba lehvitas, kui peremees koju tuli.
    Luban, Artur, enam sinult ühtki kehaosa ei eraldata!

   Pildil koostab veterinaar raviplaani. Artur on veel isane.

Kiuslik peremees

    Õhtusel koerasörgil hankis Artur raudtee veerest rohust kellegi vähemalt kolm aastat vana kondikribala. "Jäta" käsklus, mida me koolis olime harjutanud, ei mõjunud. Koer vaatas peremehele altkulmu otsa, heitis "lama" asendisse ja hoidis suu kinni. Isegi ei lätsutanud. Konditükk oli sedavõrd huvitav, et muidu põõsastikust kerkivad vastupandamatud aroomid ei tekitanud loomas mingeid emotsioone. Vantsisime kodu poole, korra proovisin veel "jäta" käsklust, aga koer istus maha ja vaatas kõrvale;) Diplom tagastada, ma ütlen;) Jõudsime koju, koer ronis kuudi katusele ja pööras mulle selja.
   Õnneks sõitis mööda jalgrattur, kõikide koerte stammvaenlane. Koer kargas püsti ja tegi paar korda rrrraaauhhh.....ja muidugi kukkus konditükk suust. Mina olin kiirem!

Pildil on Artur leidnud sobiva kondi. Koos koeraga rõõmustab ka juhuslik mööduja (naissoost, mis sest, et pükstega)