Kutsa sai aastaseks. Mida küll koerakesele kinkida? Arvestades looma üliemotsionaalset iseloomu, koeratreeneri iseloomustust - ülbe koer - ja kuritahtlikku kallaletungi naabrinaisele, otsustasin Arturi edasist elu kergendada ja anda ta kastreerimise eesmärgil veterinaari hellade käte meelevalda.
Koer kargas reipalt autosse, isegi kliinikusse sisenes kebjal sammul, aga kolm narkoosisutsakat tegi oma töö ja punnitasime koera kere opilauale. Muide, kliinikus seinal rippus tabel, kus Artur liigitus kehakaalu järgi "suureks koeraks". Ausõna, enam teda väikseks koeraks ei narri:D
Tegelikult oli kahju ka, ikkagi isaste solidaarsus. Kuts konutab oma aias, jube plastiktorbik koonu küljes (peaks kihlvedusid orgunnima, et kui ruttu ta selle peast ära saab), aga saba juba lehvitas, kui peremees koju tuli.
Luban, Artur, enam sinult ühtki kehaosa ei eraldata!
Pildil koostab veterinaar raviplaani. Artur on veel isane.
Vaene Artur! Tal ei ole peremehega ikka üldse vedanud. Kõigepealt varastab ära tema kondid ja nüüd veel selline sünnipäevakingitus :( Missuguseid loomapiinamise õudusi temalt veel oodata võib? Võib-olla sunnib igal õhtul vaest koera pikale jooksuringile?
ReplyDeleteTäna käisin nö. jalutamas - koer nühiks va torbikut mööda maad, kas lõhnu ninna sai või mitte, kes seda teab. Tagumikku triikis ka vastu maad, opiarmid ilmselt valutavad. Muidu on reibas, sööb käest:)
ReplyDelete