Esimesed teksad hankisin naabripoisi klassivennalt 5 rubla eest. "Lee" püksid olid viimseni või natukene rohkemgi kantud, jalga sain panna need täpselt ühe korra, siis sai ema jaole ja viskas püksid minema. Eales ei unune omapärane denimi lõhn, aga ehk oli see hoopis püksid müünud soomlasest
"Viru"-ehitaja higihais.
Kasvasin kümmekond sentimeetrit pikemaks ja sain paar aastat vanemaks, mis andis julguse katsetada järgmistega. Täpsemalt ei mäleta kellelt, aga püksad olid "Wrangler", tasku peal topelt V ja ehtsast nahast latakas. Kahtlustan, et ka valmistusmaa polnud kollane nagu tänapäevastel teksadel. Teksade-saaga tipnes (ka hinna poolest) maleva sissetulekust hangitud "Lee Cooper" pükstega, maksid need 180 rubla ja kestsid hea mitu aastat.
Jaaninädala tippsündmuseks oli mul uute pükste ost - ikka "Wrangler", mis muud. Praegugi istun, lemmikpüksid jalas. Öösel võtsin korraks ära ka:P
Pildil abistabki naistuttav mind teksapükste eradamisel ihust.
Ma sain esimesed teksad juba esimestes klassidel. Onu oli Viru ärikas. Teksatagiga ei söandanud käiaga. Pelgasin liigset tähelepanu, mis selle kandmisega osaks sai.
ReplyDeleteNüüd ei kujuta elu ilma teksadeta ettegi. Botased aga sobivad üksnes jooksmiseks.
Eh, nostalgia. Nätsupaki ees hüppasid poisid paraadnakatuselt alla. Mina vaatasin köögiaknalt ja premeerisin neid selle eest "nätsulehega".
SK - me oleme inimesed minevikust ja minevikuga! A tühja sellest - peamine, et ikkagi tulevik helge on!:)
ReplyDeleteAga mina ostsin soomlaselt teksariiet ja õmblesin ise endale ja oma mehele Wranglerid.:D Aasta siis oli 1978. Püüdsin kenasti originaali järgi ahvida ja mul õnnestus enam-vähem. Vähemalt meie tuttavad ei saanudki aru, et pole päris ja ega ma ei öelnud ka. Luiskasin nii, et suu suitses. Kuna ma olin siis Lembitus tööl, õnnestus ju kasutada nii lukumasinat, kui ka ooverlokki ja isegi nööp oli nagu päris. Järgmised püksid saatis mehe tädi Kanadast, aga need polnudki enam nii armsad, kui oma õmmeldud.
ReplyDeleteLäks nats sassi.Overlokil tuli oosid liiga palju, aga mis sest. :D Mäletan, et teksariie oli kivikõva, püksid seisid nurgas püsti ja käed olid õmblemisest sinised, aga ikkagi kulukad ja ainueksemplarid. Järgmised olid päikeseprillid suurte klaasidega ja maksid 35 rubla. Küll ma olin uhke nende üle.
ReplyDeleteKa päikeseprillid õmblesid ise?
ReplyDelete:P
Minu oskuste puhul oleks see kindlasti olnud käkitegu, aga ostsin siiski ühelt meremehelt ja leinasin täiega, kui mu esimene laps need mängleva kergusega pooleks murdis.:D
ReplyDelete