Elus esimest korda lahkunu tuha järele minnes üllatas tavanditeenindaja mind sellega, et ei suutnud leida kadunukest - tuhnis kappides, soris riiulitel ja leekis siis minema, jättes mind nõutult kontorisse seisma. Mõne minuti pärast oli ta tagasi ja uuris, millise urniga oli täpselt tegu. Uurisime siis urnikesi ja selgus, et põrm olla pandud valesse urni ja minu valitud, makstud ning tellitud urni hetkel pole....Mida pekki, mõtlesin, sängitamine algab poole tunni pärast ja mul pole ei kadunukest ega urnikestki. Suures kimbatuses tavanditeenindaja lubas lahkesti uurida saadaolevaid urne, urnikesi, miniatuurseid kirstukesigi. Võta, mees, paneme kohe tuha sisse ja tuhatnelja kalmistule! Sumbuurse situatsiooni lahendas teine tavanditeendaja, kes kergendatult ähkides ruumi tormas ja teatas, et õnneks "poisid" leidsid ikka õige urni, surus selle mulle pihku ja vabandas segaduse pärast. Nüüd vabandan mina, sest mingi kahtluseuss jäi hinge - kelle me ikkagi krematooriumist peale pikka pinnimist kätte saime?
Lisatud pildil kihutan urnikesega kalmistu poole, napilt jõudsin!
Kust sa sellist sōna nagu sumbuurne tead? Ma pole kuulnudki. No muidugi, nüüd tean, aga täitsa huvitav, kui paljud eestlased teaksid, mis selle taga peitub.
ReplyDelete"I read a lot" - nagu ütleb Pauligi reklaamivanamees;)
ReplyDelete¤ excuse my inglish
Vaatamata sumbuursele olukorrale, mis on kõigele vaatamata tragikoomiline, imestan ka mina sinu väga head sõnakasutust.( oh kui ebaloogiline lause!)
ReplyDeleteNoo, Helle, vana sõbranna...Ma arvasin, et minu puhul ei imesta sa ammu enam millegi üle:P
ReplyDelete