Postimees - Postimees.....

    Miks pannakse orkaanidele naiste nimed? Aga sellepärast, et saabudes on nad märjad ning metsikud, aga lahkudes võtavad kaasa su maja ja auto!

   Pildil Lahkuv Orkaan, sinu auto ja majad.

Aadlipreilide pansionaat

    Vedasin oma orjarahva jälle välismaale tööle. Välismaal oli ka vaatamisväärsusi.
"Näe, Putini koer", teatas torumees maalrimutile. Siis arutas töölisklass pikalt ja põhjalikult peatselt saabuva dessantnikute päeva asjus. Mispeale elavnesin ka mina ja rääkisin loo kaugest kommunistlikust minevikust, kui ka minule üritati kordusõppuste raames parasüti-rakmeid ümber rasvase kõhu kinnitada. Aga rasvast ohvitseri ei vaja ei maa ega taevas, mistõttu sellest kurjast ma pääsesin. Sellest hoolimata omandasin töörahva silmis sellega pea-veerandjumala staatuse! Elagu VDV! Teise autoga tulid järele kaks poissi unustatud Kirde-Eestist, käivad mul kipsitöid tegemas. Olime juba mitmendat tundi objektil, ootame ja ootame, tahaks nagu tööde järge näidata, aga poisid kaotsi läinud, telefon levist väljas. Pöörasime autonina taas lõuna poole ja ei läinud poolt tundigi, kui maalrimutt helistab ja teatab, et kadunud pojad jõudsid kohale. Minu õigustatud küsimusele, et kus nad kohmerdasid, oli vastus, et preilid olid poodlemas käinud. Krdi aadlipreilid, ma ütlen! Kohe, kui tagasi jõuavad, korraldan neile  prantsuse keele ja ballitantsude kiirkursuse!

Pildil käivitab maalrimutt krohvipumpa, preilid on puu taga peidus.

Kuur

 

 Siuke tore nimi oli Kärdla jahisadamas asuval restol. Peakokk on mingi tuntud tegelane, nime ei mäleta, aga nii kala kui part olid igati maitsvad ja ka vaade ei jäänud millegi poolest põhjaranniku kalarestodele alla. Ilm oli õhtuks pisut vilu, aga selle vastu aitas gaasisoojendi ja pleed.
    Tahan kiita kogu välkpuhkuse programmi - algas see juhusuhtega Sõru paadikuuris, jätkus eksetega Vanajõe oru matkarajal, sujus põikega Ristna poolsaarele ning päädis läbi Kõrgessaare Viinaköögi Kärdlas Loone hostelis voodisse viskumisega. Juhusuhe oli Hiiu Folgi raames Tõnu Timmi ja väljareklaamitud, kuid tulemata jäänud Nõgisto kitarridega. No Timm natuke laulis ka, aga põhiliselt ajas muhedat juttu. Kui muidu mulle kontserdil jutustavad pillimehed eriti ei istu, siis seekord oli täitsa huvitav tema kitarride saamise lugu kuulata. Vanajõe orus tuli meelde, kuidas aastat kümme tagasi laadisin oma meeskonna bussi ja vedasin kodumaad tutvustavale tuurile. Piirdeid siis veel orul ümber ei olnud, üks töömees ronis alla vett maitsma ja punast nina jahutama, teine kusi samal ajal ülalvoolu uljalt jõkke.
    Kiidan Loona külalistemaja. Väljast täiesti mittemidagiütlev agulimaja oli seest suurelt osalt säilitanud ligi sajanditaguse autentsuse, eriti meeldisid meile üleõlitatud laiad põrandalauad ja ülalpaagiga vets, kus vett sai peale tõmmata keti küljes rippuva portselanjunniga. Kui millegi üle mögiseda, siis umbseksehitatud numbritoa ja 120 cm laiuse paarisvoodi üle. Maja pidas itaallastest poja-mamma kooslus, natuke inglist tönkasid. Nende pitsat me ei proovinud, käisime hoopis ülalnimet Kuuris õhtustamas, millest ka natüürmort koha ja pardiga.

Välkpuhkus

 

 Kui välkpuhkus, siis pits viina sibula ja kalaga  on  laeval kohustuslik!

Õhuaugud

   
 Ma täiega naudin Tallinna Lennujaama kui sellist. Auto saad parkida uksest mõnekümne meetri kaugusele, lennukile jalutad paar minutit, ootealas on piisavalt istmeid. Mõnus, kodune, hubane ja mugav! Küll aga pole mugav saabuvate poolel asuv kohvikulaadne asi, kus kahte lattet tuli oodata tubli veerand tundi ja teenindaja ei saanud ka kolmandamal ütlemisel aru, et kohvi juurde oli võetud veel šokolaadimuhvik. No hakka või käratsema!
    Samas on kohvikulaadse koha interjöör imeline - laudades on õhuaugud ja loomulikult vilksatavad läbi nende ka maanduma asunud Nordic Airi illuminaatoritest paistvad, kahtlase kiirusega lähedale tormavad kasetüved. Pildil olev jalake pole minu, palun vabandust!