"Näe, Putini koer", teatas torumees maalrimutile. Siis arutas töölisklass pikalt ja põhjalikult peatselt saabuva dessantnikute päeva asjus. Mispeale elavnesin ka mina ja rääkisin loo kaugest kommunistlikust minevikust, kui ka minule üritati kordusõppuste raames parasüti-rakmeid ümber rasvase kõhu kinnitada. Aga rasvast ohvitseri ei vaja ei maa ega taevas, mistõttu sellest kurjast ma pääsesin. Sellest hoolimata omandasin töörahva silmis sellega pea-veerandjumala staatuse! Elagu VDV! Teise autoga tulid järele kaks poissi unustatud Kirde-Eestist, käivad mul kipsitöid tegemas. Olime juba mitmendat tundi objektil, ootame ja ootame, tahaks nagu tööde järge näidata, aga poisid kaotsi läinud, telefon levist väljas. Pöörasime autonina taas lõuna poole ja ei läinud poolt tundigi, kui maalrimutt helistab ja teatab, et kadunud pojad jõudsid kohale. Minu õigustatud küsimusele, et kus nad kohmerdasid, oli vastus, et preilid olid poodlemas käinud. Krdi aadlipreilid, ma ütlen! Kohe, kui tagasi jõuavad, korraldan neile prantsuse keele ja ballitantsude kiirkursuse!
Pildil käivitab maalrimutt krohvipumpa, preilid on puu taga peidus.
No comments:
Post a Comment