Lumm

     

    Viisin abikaasa arstile, häda oli akuutne ja häbeneda ei andnud. Registraator oli tõrjuva moega, nina paberitest tõstmata teatas ta prouale, et akuutsete hädadega tuleb otsida abi äkilise abi osakonnast, mitte vahetult eriarsti juurest. Abikaasa hakkas juba toolilt tõusma, nutuvõru suu ümber, kui ma tagasihoidlikult lähemale manööverdades surusin oma karvase lõua aknakesest sisse ja mesiselt naeratades teatasin, et eelmisel korral oli nii meeldiv teenindus ja kena arstitädi, et seepärast me nimetamata jäänud asutusse tagasi pöörasimegi. Ehk oli see minu hommikune lõhnavesi, üleeilne habemetüügas või Marlboro-mehe kähisev hääl (põdesin ka ise eelmisel nädalal veidi), aga arstile proua sai ja veel kõigi pääsetähe hankinute ees.
       Ei-jah, pole mu lumm kuhugi kadunud, tõdesin eesruumis põdurat oodates.

       Nagu lisatud pildilt näha, on abikaasa  nüüdseks juba heas vormis.