"Sangarid"

 

  Täielik nostalgialaks, täpsed ajastudetailid, visuaalne õhkkond, ka poisid mängisid nagu oleksid ajamasinasse sattunud. Helsingi linnavaated meenutasid mu enda esimest käiku Soomemaale, suu ammuli mööda linna kolamist, markade näppude vahel veeretamist ja seda õiget "lääne" tunnet. Väliseestlusega mul vahetu kokkupuude puudub, mistõttu Stockholmi Eesti Majas toimunut ei oska hinnata, aga äpardunud ärimehest soomlasest onkel oli täpne koopia minu esimesest soomlasest "äripartnerist" - jutumärgid seepärast, et minu oma põhiline eesmärk oli töö meie kaela sokutada, ise Eestis joomas ja hooramas käia ning tööde eest tehtud raha "õiglaselt" jagada. Õnneks ei kestnud toonane partnerlus kaua. Samamoodi ei kestnud kaua meie filmikangelaste hõlpelu, kes läks kinni, kes läks kasti, mõnest sai ka inimene. Hea film, täiega meeldis. Kui möödunud aasta eest nomineeriti Ruumeti "Päevad...", siis loodetavasti läheb filmil "Sangarid" sama hästi või pareminigi veel, sest minu arvates oli Ruumeti teos märksa nõrgem.

Pilt aastast `77 - valmistun paati põõsast välja tirima, kohe põrutan üle lahe, enne võtan veel julgust!

Naiste nõuandja

   Naiste nõuandlas heliseb telefon:
"Tere, öelge palun, kas piduripedaal on vasakul või paremal?"

Mina oskasin seda muidugi kohe öelda, ka muid asju selgitasin lahkelt ja selgelt:) Proua ostis uue auto  -  start&stop,  võtmevaba käivitus, vähe kõrgem istumine ja kirsiks tordil määris müügimees autole alla 18-tollised valukad, millele tõmmatud rehvide hind võttis isase ohkima.
Nael kummi!

Pildil üritab abikaasa leida pidurpedaali, kiirus on juba kohutav.

Kolm konflikti

   

 Esimene koorus "Endla" etenduses "Kahe lugu". Vananeva õpetaja ja probleemse õpilase ema konfliktist tasahilju armumiseks arenev suhtenupuke, mis õieni paraku ei jõua. Üllatuse valmistas Karin Tammaru, keda ma paraku lavalaudadelt varem ei teadnudki. Guido Kangur näitlejana pole minus kunagi vaimustust esile kutsunud ja seekord haleda vanamehena tundus veel eriti hale. Kokkuvõttes 3+
    Teine  konflikt VAT Teatri etenduses "Müller peab lahkuma". Lõppes muidugi niimoodi, et lahkusid hoopis konflikti õhutanud lapsevanemad, sabad sorgus. Väga meeldis töötu ossist tolgus Tanel Saare kehastuses, aga too on varemgi tugevaid etteasteid teinud. Elina Reinold oli ka muidugi klass, tedagi võiks lavastajad enam kasutada. Kuna etendusele eelnes stressist müre ummikutes "kihutamine" Tõnismäe poole, kuna etendus algas kuritegelikult tavapärasest kellaajast ehk 7st tunnikene varem, siis seda meeldivam oli enne etendust koguni lattetassikese manustanuna teatrisaali teise ritta istuma potsatada ja tugevat dialoogi ning tegelaste kirepurskeid jälgida. Puhas 5
    Kolmandaks peame me rääkima Hannesest. Mingi haiglase masohhismiga lugesin lõpuni Võrno päevikulaadsed tõsielujuhtumused Afganistanist. Kui Simson EPL arvustuses võttis üllitise kokku üsna karmilt - kloun Krusty meist vaevalt keegi olla tahab, siis raamatust läbinärinuna pean ütlema, et olukord on veelgi tõsisem.  Kuigi autor tunnistab ka ise enda läbipõlemist, depressiooni, hüpohondrilist seisundit ja masendust kõigest ja kõigist, peaks ta eruohvitserina siiski kontrollima, mida oma kaasvõitlejatest, ülemustest ja üldse elu-olust kirja panna. Kas enne missiooni tõesti ei kontrollita minejate tervist, nii psüühilist kui psühholoogilist? Väga mage lugu Kaitseväe eruohvitserilt.

Pildil kloun Krusty sõjatsoonis, mingit seost kptn. Võrnoga loomulikult pole.

Sõbrapäev

Küsin hommikul pojalt (itimees, kahekümnendate esimene pool), et kas kontoris mingeid sõbrapäevaga seonduvaid üritusi ka tuleb?
"Ei," vastab poeg, "Meil seal kõik vanurid, mõnel on isegi juba lapsed".

Pildil ongi mõned  poja töökaaslased. Vanurid on lõunaooteks kodust paar härjasilma kaasa krabanud.