Kolm konflikti

   

 Esimene koorus "Endla" etenduses "Kahe lugu". Vananeva õpetaja ja probleemse õpilase ema konfliktist tasahilju armumiseks arenev suhtenupuke, mis õieni paraku ei jõua. Üllatuse valmistas Karin Tammaru, keda ma paraku lavalaudadelt varem ei teadnudki. Guido Kangur näitlejana pole minus kunagi vaimustust esile kutsunud ja seekord haleda vanamehena tundus veel eriti hale. Kokkuvõttes 3+
    Teine  konflikt VAT Teatri etenduses "Müller peab lahkuma". Lõppes muidugi niimoodi, et lahkusid hoopis konflikti õhutanud lapsevanemad, sabad sorgus. Väga meeldis töötu ossist tolgus Tanel Saare kehastuses, aga too on varemgi tugevaid etteasteid teinud. Elina Reinold oli ka muidugi klass, tedagi võiks lavastajad enam kasutada. Kuna etendusele eelnes stressist müre ummikutes "kihutamine" Tõnismäe poole, kuna etendus algas kuritegelikult tavapärasest kellaajast ehk 7st tunnikene varem, siis seda meeldivam oli enne etendust koguni lattetassikese manustanuna teatrisaali teise ritta istuma potsatada ja tugevat dialoogi ning tegelaste kirepurskeid jälgida. Puhas 5
    Kolmandaks peame me rääkima Hannesest. Mingi haiglase masohhismiga lugesin lõpuni Võrno päevikulaadsed tõsielujuhtumused Afganistanist. Kui Simson EPL arvustuses võttis üllitise kokku üsna karmilt - kloun Krusty meist vaevalt keegi olla tahab, siis raamatust läbinärinuna pean ütlema, et olukord on veelgi tõsisem.  Kuigi autor tunnistab ka ise enda läbipõlemist, depressiooni, hüpohondrilist seisundit ja masendust kõigest ja kõigist, peaks ta eruohvitserina siiski kontrollima, mida oma kaasvõitlejatest, ülemustest ja üldse elu-olust kirja panna. Kas enne missiooni tõesti ei kontrollita minejate tervist, nii psüühilist kui psühholoogilist? Väga mage lugu Kaitseväe eruohvitserilt.

Pildil kloun Krusty sõjatsoonis, mingit seost kptn. Võrnoga loomulikult pole.